Septembrikuu viimase päeva ehk laupäeva hommik oli üsna märg, öösel oli vihma sadanud ja seda jatkus varahommikussegi. Seega õuetööd väga ei ahvatlenud ning ette sai võetud tubaseid koristustöid ja muid tegemisi. Poolest päevast oli väljas küll juba üsna klaar, isegi pesu riputasin lageda taeva alla nöörile kuivama - saab vähemalt värske lõhna ligi 😉. Aias piirdus tegevus siiski mõningase ekskursiooni ja paari pildi tegemisega.
Maja ees on meil kaksikkoonika nägusid tegema hakanud, eriti tuulega grimassitab igatpidi ning vihmaga vajub suu ka rohkem lahti. Pilt ise küll septembri alguspäevilt, kuid nägu praegugi veel alles.
Septembri algusest veel pärit pildid trompetipuust ( Catalpa purpurensis), kellel sel aastal ühel oksal üübersuured lehed, teistel okstel siiski nö tavalised.
Igal pool kasvab igatsorti seeni, pole elus enamusi mitte kunagi näinud. Liitusin FBs isegi seenegruppidega, et oma teadmisi täiendada - põnev ju teada saada, kes või mis, mis sest, et ise seeni ei korja ega söö, nii et nende söödavus ei ole oluline. Isegi sõdur-sirmikud seisavad vapralt langemiseni 😀
Ja mingid nunnu välimusega kännuseened...
Sel aastal ruulivad kõrrelised ehk need, mis meil on - siidpöörised. Kui päris paljud taimed tänu varasuvisele põuale meie aias sel aastal oma täiskasvu ei ole saavutanud (eriti hostad ja nt vesikanepid), siis kuivalembemad ja hilissuve taimed vohavad hullult.
Sügav purpurpunane ja punaste vartega siidpööris, nime jään võlgu.
Kahju, et amuuri siidpööris meil õitsema ei jõua, oleks ikka uhke küll siis, kasvu jatkub pea kolme meetri jagu.
Hiliseid õitsejaid aias jagub. Viltusel kilpkonnalillel kõrgust ka nii meetri jagu.
Metsaservale istutatud hortensiad õitsevad ohtralt ehkki ei ole kunagi sinna jõudnud neid lõikama või mingil muul kujul hooldama, hea, kui pisut rohtu niidetud ja võsast välja eksponeeritud.
Aga ühel neist on väga põneva kujuga õis ning suurust ka üksjagu. Minu jaoks jällegi nimetu tegelane paraku...
Veel uhkeid õitsejaid, kui septemberist saab oktoober...
Hiljuti istutatud kukeharjad näitavad potist pääsemise tänutäheks õisi.
Pisut vanemad tegelased kosuvad, kasvavad ja õitsevad.
Seitsmepojapuu sai mõned aastad tagasi uude kohta, talle ilmselt sobib see hästi, sest on endale kena vormi ja kaks korda jämedama tüve juba kasvatanud ning sel aastal, ilmselt tänu pikalt soojadele ilmadele, õitseb pea üleni.
Mitmekordne õitseja sel aastal.
Hortensiate paraad
Sinine lõokannus otsustas ka teist hooaega teha.
Taustal hübriidülane mängib sel aastal hiiglast, igaljuhul mulle üle pea, samas kõrval tavaliselt 2,5 meetrised vesikanepid tänavu sellised meetrimehed vaid.
Ka igihalil jälle kevad...
Suurelehised hortensiad on võimsa lehestiku kasvatanud, kuid pildil oleval õisi ei paista. Ta küll tavaliselt ka peidab need enda sisse, kuid juba uurisin, ikkagi ei ole...
Teine kasvuga nii ei pinguta ja näitab ka mõnda õiekest, peaksid olema küll pigem sinised, tegelikkuses roosakad ja pildile jäid peaaegu valgena.
Ja kes too on, pole aimugi, ka ei ole ma aru saanud, kas ta õitseb või mitte, selliseid selgelt eristuvaid õisi ei ole kunagi märganud. Lähitulevikus peab vist juba teda piirama hakata, üsna suureks puhmaks juba kasvanud.
See vist kermesmari, igal juhul, on kes on, kuid näeb dekoratiivne välja oma viljadega.
Ka osadel hostadel jälle kevad. Imeilus valge õis sel tegelasel.
Aedhortensia Early Sensation on tänaseks siis selline mannavahuvärvi.
Ta meeldib mulle, sest on esimene hortensia, kes õitsema hakkab juba juuli esimeses pooles ja tema õitsemist ning muutumist saab üldjuhul nautida lausa 3 kuud. See pilt 15ndast juulist.
Mõtlesin küll juba vahepeal, et aiatööd enam ei ahvatle, kuid platsitäis taimi igatseb vabadusse ja püüdsin siis pühapäeval vähemalt mingi panuse nende vabastamiseks anda. Vabadusse pääses helmikpööriseid, tiarelle, suureõielisi tellimaid, südame-emajuuri, metsülaseid Elise Feldman, veel pääses potist Thunbergi kukerpuu "Diabolicum", laiuv tuhkpuu, üks astilbe (ei teagi, mis värvi, eks hiljem paistab), üksik valge lupiin. Kohta vahetas kevadel istutatud rodo, mille esimese hooga varju peitsin, kuid selgus hiljem silti vaadates, et see on päikesearmastaja. Lisaks kasvas sellele rodole seal esialgses kohas selga veel kuningosmunda, mis rodo istutamise ajal veel kasvufaasis oli ja nii tundus rodo suht lagedal, kuid hiljem ei paistnud enam üldse välja. Olen nüüdseks aru saanud, et kevadel on keeruline istutada, sest sul pole meeles, kui suure ruumi võtavad naabertaimed, seetõttu kujunduse mõttes on sügisel parem orienteeruda.
Lõpetuseks arvan, et kui soojemat ja kuivemat nädalavahetust peaks veel juhtuma, siis jõuaks veel mõned potid tühjaks teha, aga ei juhtu ka midagi, kui järgmiseks ( või ülejärgmiseks...) aastaks jäävad.
Imeline sügis on tõesti. Taimed on tänulikud ja näitavad oma parimaid külgi. Kuid hoiatan Elise Fellmanni eest. Kui panid juba lillepeenrasse, võta ta sealt ära ja istuta kuskile kus ta oleks omaette ja saaks omatahtsi levida või saada üldse komposti. Tal on loll komme märkamatult oma tumedate juuspeente juurtega laiali levida ja mingil hetkel avastad, et kogu peenar on ühtlase matina kaetud tema lehtedega. Õitseb muidugi ka, kuid vähe ja see ta invasiivsust üles ei kaalu. Rookisin teda augustis oma rooside vahelt välja ja nägin kurja vaeva. Nüüd juba hävitan igal pool kus näen.
VastaKustuta