Uuel aastal...

Neli nädalat on möödas viimasest postitusest - aeg lendab ruttu.
Ja juba 5 kuud ja 11 päeva on möödunud niiöelda uue elu algusest, kui ikka vägagi ootamatult ja kahjuks kurva sündmuse tõttu sai otsus tehtud mugavast korrusmaja korterist maale segasummasuvilasse elama asutud. Selle aja jooksul on palju muutunud, uue elu sisse seadmine aga võtab ikka palju aega, osa asju veel korteristki välja kolimata. Aga mis parata, kui põhiliselt on aega tegutseda vaid nädalavahetusel, sest nädala sees on vaja tööl käia ja pimedal ajal mu patareid hästi ei tööta, pealegi kulub õhtune aeg kas söögitegemiseks, vahel ka oma firma töö tegemiseks või siis jõuan üldse hilja koju, kui memmega poetretil käinud. Eks õhtuti tahaks pisut arvutit ka sirvida, linnas elades mängisin arvutimänge, nüüd ei leiagi selleks aega, aga eriti ei huvita ka.
Algul rabelesin ikka hullupööra, nüüdseks on enamvähem olukord selgem, palju on veel muidugi teha, aga otsustasin, et pole mõtet väga rabeleda, küll tasapisi asjad ise paika loksuvad.
Järgi on proovitud ka külmad ilmad. Maaelu on teatud mõttes muidugi tore, aga kui tuul lõõtsub ja maja sooja ei pea, nii et hommikul on köögis näiteks 12 kraadi sooja vaid, siis tuleb küll pisut masendus peale. Lükkasin köögis põrandakütte taha, siis läks veidi paremaks, aga järgmine masendus tuleb ilmselt jaanuarikuu elektriarvet nähes 😐, juba detsembrikuu oma lähenes 200 eurole.

Omamoodi on välja kujunenud ka teatud rituaalid ja igapäevased tegevused. R on enda peale võtnud maja soojaks kütmise ja koerad. Külmal ajal igapäevaselt all korrusel ahi ja ka pliit, millel soemüür ka tuba soojendab, üleval kamin, mis rikki läinud soojussalvesti kividega tuunitud päris korralikuks küttekehaks. Koertel on sõjaväeline kord, hommikul pool 7 õue, õhtul kell 6 on tunnike söögiaega ja siis kell 10 tuppa. Ja nii ka nädalavahetustel. Mina tegelen põhiliselt maja tuunimisega ja söögitegemisega. Huvitav on see, et ehkki söögitegemine pole mu meelistegevus, teen ma seda siin meelsamini, kui korteris elades. Ja peamine rituaal - iganädalane laupäevaõhtune saun 😊

Aga samas on ikka omamoodi tore ka. Laupäeval sain kätte järjekordse kapikese, mille paigaldamisega veetsin mõnusalt aega - jälle sammuke tehtud. Õhtul saunatasime järjekordselt mõnuga.
Tänane päev oli mulle kuidagi rahutu, tahtsin lõpetada uue kapi saanud nurga viimistlust, kuid selgus, et loomulikult pole kodus käepärast just neid asju, mida vaja hetkel. Aga ei hullu, hiljem ka võimalik.
Siis läks kõht tühjaks ja sai pisut keret kinnitatud.
Ja üks pühapäevane rituaal sai täna ka teoks tehtud, nimelt koertega jalutuskäik. Vaesekesed peavad enamus ajast keti otsas veetma, mitte selleks, et nad kurjad oleks, vaid selleks, et nad otsekohe küla peale jalutama ei läheks. Eelmine pühapäev jäi jalutuskäik ära, sest Malati oli oma jala kusagil katki teinud ja leidsime siis, et parem mitte minna jäätunud ja torkivale pinnale jalutama. Seekord ka väga suurt tiiru ei teinud, aga pisut ikka. Teel nägime, et naabrite külmunud tiigil on liuväli avatud, nii et meil nüüd oma küla liuväli täitsa olemas 😊
Kuna mul juba eelmine nädalavahetus oli idee, et sel nädalavahetusel tuleks uisutamine ära proovida, ehkki mõte oli oma pisikese tiigi jääl, siis hakkas kohe kripeldama, et niiiii suuuur uisuplats ja otse läbi võsa üldse mitte kaugel... Ühesõnaga, koertega koju jõudes, krahmasin uisud ja padavai tiigile...
Pole küll vähemalt 4-5 aastat uiske alla saanud, aga tuleb välja, et see ka nagu rattasõit, vist ei lähe meelest... Igatahes liuglesin tükk aega mõnuga uhkes üksinduses - äge! Naha sain märjaks ja pärast tuli lausa duši alla minna, aga sain ilusad punased põsed ja mõnusa enesetunde.

Nii et maaelul on ka omamoodi võlud, kui sa neid märgata oskad ja ära kasutad. Viriseda võib alati, aga ma juba kujutan ette, kui kevadeks kisub, kui mõnus siis on 😊