Neljapäev, 31. detsember 2009

Vana aasta viimane päev

Jälle on üks aasta läbi saamas. Selle aasta lõpp on tänu kaunile talveilmale kui muinasjutt. Kuidagi ei väsi õues imetlemast seda vägevat lumeuputust, mis on siiski nii tohutult kaunis. Tõesti ei mäleta sellist tõelist lumist aega ja tunnen kaasa linnainimestele, kellel võib see pilt nägemata jääda. Muidugi toob kõik see lumi endaga kaasa kohustusi, kui ei soovi koju lumevangi jääda, aga ka see on pigem meeldiv, sest siis ongi põhjust õues askeldada ja nautida talve täiega.
Sai täna ka veidi nalja tehtud. Peale seda, kui olin saanud sõbralt sõnumi sooviga "pöörast aastavahetust", mõtlesin, et mida pöörast võiks siis ette võtta peale pea ees lumehange sukeldumise. Ok, proovime veidi suusatada... Tee peal, kus salapärane traktor oli millalgi enamuse lumest minema pühkinud, oli päris suusatamise tunne. Otsustasin ikka ka heinamaale proovima minna, hea mõte see vist ei olnud, aga lõbus oli, kui arvestada, et pehmet lund on umbes pool meetrit. Sumasin siis suuskadel (mida ma küll ei näinud) nii poole meetri haaval edasi, kui hakkasin tundma, et midagi takistab mind pidevalt. No muidugi - meie kolli otsustas ka veidi suusatada, loomulikult kõige mugavam seda teha minu suusakandadel. Ja nii me siis sumasime seal, mina põlvini ja kolli kõrvuni hangedes. Suusatamiseks oligi seda palju nimetatud, rohkem meenutas räätsadega rühkimist, aga väga soe sai küll. Mõtlesin veel, et koorman vaese vana kolli südame üle, aga ei, aitas mul veel pärast lund rookida.
Pidin ka veel mõned pildid tegema, aga ega pilt ei anna edasi emotsioone ja pole päris see.Kolli kraavis, nagu kommenteeris pilti Lepatriinu-pojuke (vaene linnalaps jääb kõigest sellest ilma, peab talle pilte tõelisest elust saatma).
Kui olin lumerookimise lõpetanud, avanes järjekordne imeline vaatepilt - läbi kuuselatvade kumas mere poolt suur ümmargune kollane kuu, samal ajal kui vastasuunas paistis alles loojuva päikese valgus. Päike ja kuu ja talvemuinasjutt - mis saaks veel hingele rohkem ilusat anda.
Juba hämardumas. Sireli oksad pole ka õitsedes nii kaunid...

Siin nii kaevatud kui kolli poolt uuristatud lumekanalid õuel.

Meie õuekuuseke, millelt igaks juhuks lume raputasin, et teda ikka näha ka oleks.Soovin kõigile head vana aasta lõppu ja kõigi heade soovide täitumist uuel aastal.

2 kommentaari:

  1. Tulgu see uus aasta sama muinasjutuline, kui on need pildid siin Sinu blogis (ja minul akna taga ka). Kõike kaunist teie perele!

    VastaKustuta
  2. Jah, ma kohe tean, mida Sa tunned:) Kui me esimest talve maal elasime, mõtlesin mitmed korrad, et ma ei saagi aru, kas siin on ilusam suvi või talv.
    Head uut aastat Sulle

    VastaKustuta