Kui midagi peab untsu minema...

...siis ta ka läheb. Õnneks lõppude lõpuks mitte totaalselt.
Lugu eelmisest esmaspäevast...
Päev algas siis äratusega kell 5 hommikul, jõudmaks õigeaegselt lennujaama, et alustada tööreisiga Türgimaale. Kõik tundus normaalne olevat, peale selle loomulikult, et nii varajasel kellaajal oli silmade lahtihoidmisega pisut raskusi. Aga peale kaht pirakat tassi kohvi ja hommikust värskendamist tuli eluvaim sisse ja võis alustada... Õigeaegselt sai siis ka kaasavõetavad kodinad autosse transporditud, kassitoidu purk kuuri alla viidud, kust lahke naabrinaine saaks meie kiisule nosimist nädala jooksul anda (seekord otsustasime kassi õue jätta, praegu pole probleemi, ta niigi enamuse ajast viibib väljaspool maja), siis suuremad karvased kah rihmatatud ja autosse topitud. Nii - läksime siis... Umbes veerand tunni pärast koerahotelli juurde jõudes ootas meid aga üllatus - kutsudele majutust pakkuv hotelliomanik oli seekord miskit sassi ajanud ja ei olnud päris valmis meid vastu võtma. Ehkki see ei osutunud küll suureks probleemiks, aga aega kulus arvestatust rohkem. Aga ok... Kutsud õnnelikult siiski "sviiti" majutatud, kimasime edasi, et tee peal veel üks kolleeg kaasa haarata. See läks õnneks libedalt. Ja siis ringteed mööda lennujaama poole. Olime jõudmas just ringtee ja Tartu maantee ristumiskohale, kui mul äkki plahvatas - aga kass??? Lõplikus reisituhinas ununes meie kiisu hoopis tuppa, kus ta meist kenasti punasele padjale tudima jäi pärast väsivat öist jahiretke. Appi, mida nüüd teha? Kass majas, söök õues ja mida ta veel seal korraldada võiks... Kõigele lisaks maja valve all ja kellelgi pole võtit ka, et kassi välja päästa saaks, aega ka pole, et tagasi sõita.
Õnneks oli autos varuvõti ja Thelale kargas pähe hea idee, et lennujaamast saadame võtme postiga Lepatriinupojukesele, õige tal asi kohale sõita ja kassipäästeaktsioon ette võtta. Õnneks on ju tänapäeva postiteenus suht kiire, et hiljemalt järgmine hommik post kätte saada.
Mõeldud-tehtud. Postkontor lennujaamas polnud küll veel avatud, aga õnneks müüdi ümbrikke ja marke ka R-kioskis. Nii et võti posti ja pöidlad pihku.
Kogu selle saaga peale oli muidugi aeg suht otsa saanud, et praktiliselt kohe ronisime ka lennukisse, et kõigepealt Riiga lennata. Teatavasti pole Riia väga kaugel, 50 minutit lennuaega ja olimegi kohal. Ja siis järgmine üllatus - piloot teatab, et Riias on väga halb ilm ja lennujaam maanduda ei luba. Nii siis lendasime ringiratast linna kohal, altpoolt paistmas ainult paks valge vaip. Siis teatati, et lendame ja ootame veel veidi, ehk olud paranevad ja kui mitte, siis suunatakse kuhugi teise lennujaama, nt Kaunasesse. Sinne me siiski õnneks ei lennanud, varsti teatati, et pöördume Tallinnasse tagasi. Ok, vähemalt kodupinnale. Aga nüüd tekkis küsimus, et kuidas me siiski oma sihtkohta saaksime jõuda, Adanasse Türgimaal, meil ju veel kaks lennureisi samasse päeva planeeritud. Aga igatahes olime siis 11 paiku tagasi kodukandis. Õnneks oli Air-Baltic seekord tasemel ja suutis meile leida piletid Istanbulini, seekord üle Helsingi. Probleemiks jäi veel Istanbul-Adana ots, mis oli broneeritud Türgi reisifirma kaudu ja millele me muidugi lootusetult hiljaks olime juba jäänud. Tubli ja nutikas Thela kaevas oma läptopi kotist välja ja lennujaama kohvikus einestamise ajal suutis ta meile välja võluda uued piletid hilisemale reisile.
Edasi läks kõik siiski õnnelikult, Helsingisse jõudsime õigel ajal ja ka Istanbuli poole minekuks polnud probleeme. Parim kommentaar oli muidugi, et peale 9 tunnist reisimist lennukitega, olime Tallinnast endiselt alles 100 km kaugusel :) ...
Viimane lennuk Adana poole väljus 22.30 ja kohale jõudsime pisut pärast südaööd. Siis veel poolteist tundi väikebussiga Mersini ja kohal me olimegi. Ära tegime... Ja kell oli umbes 2 öösel. Oli vääga pikk päev... Aga kõik on ju hea, mis hästi lõpeb :)

PS. Teisipäeva keskpäeva paiku tuli telefonile sõnum: Kass päästetud...