Nii, nüüd on see siis käes... Läksin prügikotti konteinerisse viskama ja see pilt, mis mul künka alt avanes - oh õudust, jälle tsiviliseeritud maailmast ära lõigatud, tee kõik vett täis. Panin igaks juhuks pika säärega kummikud jalga (no ei saa inimene ka täiskasvanuks, kohe ON vaja minna porilombi sügavust kontrollima).
Võin oma kogemustest nüüd kinnitada, et kohati on äsja tekkinud järvekese sügavus umbes 40 cm, mida juuresolevalt pildilt ka aimata võib. Igaks juhuks tegi Thela minu fotokaga ka asitõendi. Pärast mõningat diskussiooni, et milline auto siit siiski läbi läheb, otsustas Thela ikkagi Honda kasuks. Mul endal on küll selline tunne, et minu pisike saab mõningase garaažipuhkuse, sest oma auto uksetihendite kindluses ma väga veendunud ei ole ja fakt on see, et vesi on pisut sügavam, kui ukse alumine serv. Nii et nüüd vist küll muud üle ei jää, kui "Lumehelbekesele" ikka hääled sisse panna või siis Thelalt taksoteenust paluda.Igatahes Hondaga on võimalik siiski läbi sõita, isegi naabrite külaliste Mersu purjetas uljalt sealt läbi.
Mõtlesin, et lähen uurin siis ka ülejäänud tee olukorda, aga edasi kuni maanteeni oli kõik OK, veidi märg ja paar lompi, täiesti sõidetav. Huvitav, miks just meie hoovi peal selline järv tekkis, sest selles kohas pole iial vett olnud. Ja muudkui ka sajab juurde ning künka poolt aitab kaasa ka sulalumi. Loodan siiski, et mingil hetkel maa tõmbab selle vee sisse, sest selles kohas peaks liivane pinnas olema.
Nojah, ja kui ma siis juba nii kaugel olin, otsustasin korra ka mere äärde vaadata, et mis uudist sealkandis on. Vihma küll tibutas ja paras udune ja hall, õhuniiskus umbes 110%, kuid siiski kuidagi kevadine ja värske õhk ning väike jalutuskäik ei tee kunagi halba :)
Meri tundus kuidagi lõpmatu, lahtist vett ei näinud kusagil ja Laulasmaa ning Kloogarand olid udu poolt ära varastatud. Kalda all on lund veel küll, aga jää peale siiski ei riskinud enam minna, kalda ääres põrutasin jalaga ja sulpsti läks jalg läbi jää, rohkem ei proovinud...
Kõigele lisaks avastasin, et parema jala kummik, mis siis, et praktiliselt uus, ei ole päris veekindel, igatahes sokk lirtsus rõõmsalt.Tagasi tulles vältisin vett ja sumpasin metsa all lume sees, igatahes veidi tahedam.
Thela jõudis ka just tagasi ja kommenteeris, et kui nüüd vihma veel palju sajab, siis ei lähe Honda ka enam veest läbi, juba praegu olevat raskusi olnud. Ühesõnaga, tuleb vist nuputama hakata, kuidas saaks vett sealt välja pumbata, Hilist matkides, või peaks oma suurele ülemusele teatama, et oleme muust maailmast ära lõigatud ja mitte mingisuguse nipiga kodust välja ei pääse (tema ju ei tea, et meil Lumehelbeke on :))))
Jah, seal esimestel piltidel ongi nüüd see koht, kus Trumm soovitas mul kepikõndi harrastada. Kas nimetaks selle vesikepikõnniks või võtaks kohe triatloni ette?
VastaKustutaSee uputus on hull jah, mul ikka veel osa majaesist "tiikis", õnneks vihm jäi vähemaks, ainult aegajalt tibutab. Aga maja taga veel lund palju. Aga huvitav, et kui igal kevadel lumesulamisvesi uputas künkajalami teed, siis sel aastal kaob see künkalt valguv vesi kusagile mujale, teel võid kasvõi kõpskingadega astuda, heh, ja mina läksin kassikoort poodi ostma talvetossudega (mul ju kummikuid ei ole)
VastaKustutaihhhhiiiiiiiiiiissssannnnd! :)))
VastaKustutaja muidugi ON vaja minna porilombi sügavust mõõtma! kuis siis muidu :).
thela, seal võib ujuda jah! kas keppidega või lestadega või hoopis ilma, see on sinu valik :P
A veesuusad oleks ka ju päris ägedad:) Lumehelbeke ette, Lepatriinu taha:D, ma tuleks seda kohe pildistama.
VastaKustutaMa arvan, et tänu vihmale meie just ei uppugi, sest ta on aidanud keltsal minna. Esimestel lumesulamispäevadel kang maasse ei läinud, nüüd küll seisvat vett enam pole, aga kogu murukamar on pehme ja võib hoopis porri sukelduda.
Ohh, vaesed teie!
VastaKustuta