Aga tegelikult - kes on majas peremees? Ilmselgelt on see Aalu... Öeldakse ju, et inimesed ainult arvavad, et nemad on peremehed, kuid tegelikkuses on see kass. Aalu puhul peab see ju pisut paikkagi, sest kui teoreetiliselt võtta, siis kolisime meie tema juurde, mitte tema meie juurde...
Hoolimata oma nõudlikkusest, kui temal on KOHE vaja süüa, õue, tuppa, sülle vms ja ei mingit kompromissi, on ta tegelikult nunnu ja võiks öelda, et hea kass, kes pahandust ei tee ja üleliia tüütu ka ei ole. Hommikuti on nõudlus sülle, kui arvuti käima panen ja end sisse sean, natuke aega tuleb siis nurrmootorit nunnutada ja sügada, aga ega ta väga kaua ka sind ei tüüta, tüdineb ära ja läheb omaette.
Üks lemmik magamispaik on teise korruse nö elutoas, kus isegi enamus aja veedame. See koht just kamina ees. Neid mõnusaid magamisasendeid võib lõpmatuseni vaadata...
Ja kui diivanil pikutades kamina ees liiga palavaks läheb, võib ju laua alla põrandale ka visata end...
Teine koht mõnusaks äraolemiseks on teisel korrusel nn külaliste tuba. Suvel kasutatav, talvel seal ruumis kütet küll pole, aga tuba läbiv korstnajalg annab ka mingil moel sooja ja sel erakordselt soojal talvel alla 14 kraadi pole seal märganud. Kasutan ise ka seda tuba riiete lõppkuivatamiseks ja vajadusel triikimiseks.
Kuna Aalul seal meeldib vahel põõnutada, sai tema jaoks voodi peale pandud memme (ema) poolt tehtud pesa. Vahel küll tundub, et Aalu sinna kuidagi ei mahu...
Päevavari voodil... Leidsin sahtlist kena päevavarju, millel avastasin koltumuse jäljed. Mõtlesin, et teen lahti ja panen valgust püüdma, ehk ühtlustuvad varjundid.
Tundub, et Aalu avastas enda jaoks uue põneva tukkumiskoha, päevavarju all peesitada ja padi ka reast pikali tõmmatud külge toetama. Ja see ei loe, et toas vahel 14-15 kraadi, teinekord lausa nõuab, et tee uks lahti, ma tahan oma tuppa pikutama minna 😂
Üks teinekord läksin vaatama, mis teeb seal toas...Oli teine just jälle päevavarju alla end sättimas, kui ma vist teda segasin.
Nüüd on Aalu piisavalt tähelepanu saanud, seega räägiks pisut ka teistest, palju suurematest, karvastest neljajalgsetest.
Malatist on vähe pilte, sest teda on ikka väga raske ka pildistada. Esiteks ei meeldi talle eriti poseerida, teiseks pildid ei tule eriti atraktiivsed, sest pea üleni musta värvi koer pildil on suhteliselt 'tume kuju'.
Malati on enda jaoks viimasel ajal avastanud suure kivi, kus otsas mõnus lesida ja naabrite tegemistel silma peal hoida. Seal hea haukuda ka...
Täna võtsime ette koeratuulutus-jalutuskäigu.
Üllatuseks oli merevee kõrge tase. Oli idee, et koertega jalutamas lähme meie ranna trepist alla, mööda randa Kloogaranna poole ja siis Toomarannast üles. Tutkit...ei mingit mereäärt pole hetkel olemas, trepp viis otse vette... Tuli mööda maantee äärt kõmpida. Pole kunagi sellist vett siinkandis näinud.
Jalutuskäigu pilte veel. Mihklit ehk Mikut, kes kodustes tingimustes ei ole nõus isegi märja rohu peale pissile minema, ahvatlevad rõõmsalt vulisevad kraaviveed, siin pole mingit probleemi kõhuni vees sulistada.
Elu lemmikuteta on ilmvõimatu, vaene ja kurb :D
VastaKustutaLemmikloomad on ikka armsad ja lisaks ustavad sõbrad :)
VastaKustuta