Sügismõtted

Sügis ei ole mul just lemmik aastaaeg. Kui kevadel tekivad sellised alguse ja ootusärevuse emotsioonid koos tahtmisega tegutsema hakata, siis sügisel on  pidevalt selline lõpetamise või lõppemise tunne, mis tekitab ka  pisut kurvameelsust ja tahte puudust. Teha oleks ju küll ja küll, kuid siiski see sisemine mina leiab alalõpmata mingeid vabandusi ja ettekäändeid mitte tegemiseks. Ega õuetöid selline jahe, rõske ning märg keskkond ka eriti soosi. Terve see nädal on sadanud pea iga päev, kuivem oli vaid neljapäeval, kuid siis olid kokku lepitud ja planeeritud tegemised kodust eemal.
Eile tegelesin suhteliselt mõttetu tegevusega, nimelt püüdsin põranda lõhkumisega kaasnenud tolmukihti vähendada sauna eesruumis. Mõttetu tegevus seetõttu, et pisut tolmutamisetööd on veel teha, aga mulle hakkas see pardak seal ajudele käima. Nagu öeldakse, et tagantjärgi tarkus on ainuke täppisteadus, siis just tegin seda, mida oleks pidanud enne tolmutamise algust tegema, nimelt sai suure hurraaga remonttöödega alustatud ilma, et oleks asju ja rätikuid jne. saunaruumist ära korjanud. Seega oskab vast igaüks ette kujutada, millised need asjad nüüd välja näevad... Väga põhjalikku koristust veel ette siiski ei võtnud, aga lagedamaks ja puhtamaks sai küll.
Täna ikka korra panin nö õueriided selga, aga ega tegudeni ei jõudnudki, ainult pisut kooserdasin ringi ja püüdsin sügisvärve pilti, samal ajal turvafirma tehnikut seadme hoolduseks oodates. Üle õue tatsudes tundsin, kuidas maapind lausa lirtsub. Kuna õhk on nii niiske, siis need kuivemad momendid ja isegi tugev tuul ei suuda enam midagi kuivatada. Ja pärast jäingi tuppa, sest väljas hakkas järjekordselt tibutama. Nüüd õhtul on hooti väga tugev sadu olnud, seega homme ilmselt jälle lirtsub igal pool.
Sellegi poolest oli tänane ilm suhteliselt hele ja vahepeal näitas end päikegi. Mõned roosid on alles pungas või siis äsja õitsele puhkenud (jälle). Näiteks nagu see imeilus sametpunane (nime muidugi juba suutsin mälust pühkida...)

 Samas enamus hostad on juba kas kollased või siis mõned üsna lääbakil.

 Astrid ja krüsanteemid õitsevad

 See aster on arusaamatut värvi, sest õied on nii helelillad kui lausa valged samal varrel.

 Floks Blind Lion püsib juba pikemat aega muutumatuna ehk õitsvana, oma poolteist kuud juba.

Hübriidülane on värskendav oma puhta valge värviga.

 Hortensiad on küll vihmast veidi pekstud, aga õitsevad vapralt.

 Männaskanep on põhimõtteliselt ära õitsenud, kuid näeb endiselt dekoratiivne välja. Üks vähestest kõrgetest taimedest, mis meil püstiasendi säilitab 😃

 Huvitav on kämmalvahtrate värv - see siin on kollaseks värvunud,

aga see siin (tagaplaanil) on erkpunane.

Roostavad hortensiad embavad kiigeposti, lehed juba kolletuvad, aga õied püsivad.

Lumimari on nagu roosakasvalgeid suhkrukomme täis.

See kord õnnestus kollase marana õievärv peaaegu pildile saada, tegelikkus on siiki veel kriipsuke kollasem, aga kuidagi ei taha jäädvustuda.

Tulbipuu küll sel aastal õisi ei näidanud, aga praegu värvub silmailuks kollasemaks. 

Ja veel roose

Nelgiõieline roos

Püüdsin pildile värve...

Kitseenelas on edevalt roosaks muutunud 😍

Heleeniumid ka veel säravad kollaselt ja pea terve peenar on varemerohtu täis kasvanud, sest Kesse Kaevab on kogu aeg kusagil mujal.

Tammepuu alt vaadates on ka taustal erinevaid värve. See tamm sai istutatud 15 aastat tagasi pooleteistmeetrise vitsakesena ja nüüdseks sääraseks suureks ja uhkeks kasvanud.

Okaspuuala välimus on kõvasti muutunud ja ilmselt muutub veelgi, aga millal, teab vaid Kesse 😃.

Juba poolteist kuud kestnud remondi tõttu sauna pesuruumis pole sama kaua sauna teinud, kus sa seal tolmu sees ikka saunatad. Juba tekkinud harjumuse tõttu on iganädalase laupäevase saunaõhtu ärajäämine ka kuidagi häiriv, ikka päris mõnus oleks konte kuumutada. Aga küll see ükspäev jälle võimalik on.
Niisiis tulekski vist hoopis katusel trummeldava vihmamuusika saatel teki alla pugeda tänaseks 😍