Esmaspäev, 3. september 2018

Ehitame maja ja juurime välja

Eelmisel nädalal jälle aeda eriti ei jõudnud, kas jõudsin koju liiga hilja, oli muud tegemist või oli väljas liiga märg. Reede õhtul pisut nokkisin peenras, aga aia jaoks jäänud tunnikesega enne hämardumist midagi erilist ei jõudnud.
Laupäeval saabus järjekordne suurte inimeste lego, seekord uus majake Mihklile. Eelmisel aastal sai sügisvihmade saabudes kiiruga kokku klopsitud lihtne varjualune, aga see jättis talvel ikka pisut soovida ja Jätsin majakese kokkupaneku meesterahvale mängida, pärastlõunaks oli majake valmis, kassi poolt inspekteeritud ja ka Miku tundub üsna õnnelik olevat.



Esimesel pildil siis esimene 'häda' varjualune:












Ja teisel siis poseerib Mihkel oma uue maja ees ☺


Endal oli kindel kavatsus jätkata eelmisel õhtul pooleli jäänud tegevust, st. rohimist, aga siis jäi silma midagi muud või pigem sama tegevus, aga pisut teine projekt.


Nimelt märkasin, et enamuse peenrast vallutanud jõgi-ristirohi on lisaks invasiivsusele ka korralikult 'roostetama' hakanud. Tema välja katkumine oli pigem tulevikuplaanis, kuid mulle ei meeldinud mõte, et ta seda 'roostet' võiks levitada. Ütleks, et pea 2 nädalaga oli mõningatest roostetäppidest saanud juba punakas varjund ja seega ei kannatanud enam oodata. Ise küsis...






Varustasin end labida, hangu ja veel mõne vajaliku riistapuuga ja hakkasin pihta. Õhtuks sain vähemalt taimed kätte, nüüd jääb veel uuesti maa läbi sonkida, et maasse jäänud juurepuntrad ja risoomid ka välja korjata. Kokku sain kuskil 7-8 korralikku kärutäit, viisin need lõkkeasemele, sest neid roostes asju ei tahtnud isegi komposti väljakule viia. Ilm oli soe, see va paganate juurikate kitkumine ka päris kooralik füüsiline töö nii, et vahepeal higi tilkus sõna otseses mõttes.
Natuke jõudsin ka mujalt rohida, aiatee praod puhtaks võililledest, teelehest, rohust ja eitea millest veel. Elulõnga alt leidsin sinna peitunud hortensia, välja ilmus viirpuu (vist) ja ega seal rohitud ja kaevatud alal rohkem kultuurtaimi ei olnudki näha. Mullast leidsin mõned korvid, kus ilmselt olnud mingid sibulikud, aga nendes korvides küll enam midagi ei olnud, mõned sibulad leidsin suvalistest kohtadest. Kui õieti mäletan, olid seal mingid nartsissid, eks topin kuhugi mulda tagasi need hiljem.




Aga kui ma alles kuu aega tagasi kuulutasin, et aed on suur, aga ühtegi kohta, kuhu istutada, ei ole, siis nüüd tekib seda kohe hoogsalt juurde. Vahel naeran iseennast, et mind ei saa rohima üldse panna, sest mul läheb palju aega ja pärast vaid must muld järel ☺Mis teha, aga ehk aeg õpetab ka perfektsionisti ringi.
Aga ausalt, ühtegi mõistlikku taime seal platsil polnud, ilmselt see ristirohi oli kas kõik lämmatanud  ja ära tapnud või siis ei olnudki sinna midagi eriti istutatud.

Roomasin seal peenras ligi kella 8ni, aga siis sai küll ja pealegi ootas saun. Tegelikult oli mõte eile kirja panna, aga lihtsalt ei jaksanud enam isegi klahve klõbistada.
Täna tahtsin juba hommikul jätkata eile alustatud, aga sellele mõttele tõmbas kriipsu peale sadama hakanud vihm ja siis ei tahtnud eriti märjas mullas sonkida. Seega sai rohkem tubastele tegevustele rõhku pandud või täpsemalt kuuris askeldatud ja mehiste mänguasjadega (nagu saag ja drell) mängitud, sest ka sedasorti projekte on ootamas kohe palju-palju.

Vahepeal läks kere heledaks, sai siis kähku süüa tehtud ja ka kõht täis söödud. Selleks ajaks tundus õu juba piisavalt tahenenud olevat ja suundusin otsustavalt peenrasse.

Igal juhul täna jõudsin siis nii kaugele, et leidsin ka ühed floksid umbrohu seest ja mingid astrid ka. Mis seal teisel pool rohimata alas on, on siiani veel mõistatus.











Mingil hetkel koerad hakkasid hirmsasti haukuma ja metsa poole vahtima, läksin ka siis kaema, kas keegi kõnnib seal. Algul ei märganud kedagi, siis vaatasime jupp aega tõtt, kitsel polnud kiiret kuhugi pageda ☺










Vesikanepid ei ole sel aastal nii kõrged kui mullu, aga õitsevad kenasti, see lillakas on eriti nunnu.


Äraõitsenud kolmiklilledel on sellised huvitavad punased kuprad (?). Ei ole mahti olnud teadust uurida, kas seal võiks äkki seemned valmida? 


Ohh, oleks need nädalavahetused pikemad... Ikka tahaks nii palju jõuda, aga praktika näitab, et nädala sees ei taha kuidagi õnnestuda. Kas on poeskäik või siis söögitegemine või veel mingi vajalik tegevus ja kuidagi ei jää aega, kui alles 6-7 paiku koju jõuad. Ega praegugi enam palju peale kaheksat ei saa aias täpsemat tööd teha, sest juba hämardub. Ja tundub olevat tõsi, et nädalavahetused on vist Hiinast...






9 kommentaari:

  1. Nädalavahetused on tõesti Hiinast, ma olen ka seda täheldanud. Sellesuvine põud tõmbas tööhoo nii maha, ei julgenud ju midagi puutuda, nüüd alles aiahooaeg nagu algaks :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma olin optimistlik ja panustasin ka oma juulikuisele puhkusele, et teen aias hoolega... Aga siis olidki need kõige kuumemad ilmad ja muid asju oli ka vaja ikka pisut teha :)

      Kustuta
  2. Küll võib see avastamine põnev olla. :)
    Tühjale kohale ma istutaksin pottides olevad floksid. Kui hetkel teisi variante ei peaks olema. Nimede järgi kambad. Istutades harutaksin juurepuntra alt vähemalt neljaks. Järgmine suvi põeb, aga ülejärgmine saab juba peenrast õitsemise ajal müüa kui soovi on sest pole midagi ilusamat kui elurõõmus floksipuhmik. :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mulle tundub, et ma pole väga floksi inimene ise...Aga tegelikult ma veel ei tea üldse midagi - meeldivad hostad, aga neid aias juba piisavalt, ja palju teised taimed ka, aga kindlat lemmikut veel polegi.

      Kustuta
  3. Vahel tundub, et kogu aeg on Hiinast :D aga nädalavahetused kohe kindlasti

    VastaKustuta
  4. Meie ilm oli korralik Euroopa töö, aga terve suve aeg, jah, sai liiga ruttu otsa. 😑
    Koer on uue maja yle silmnähtavalt rõõmus.
    Kui lõpuks vihmale läks, lõid umbrohud ikka väga kiiresti kogu aia umbe.
    Jõudu ja pikka tervist teile ja rohkem korralikku aega ;) !

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ah, kui päris aus olla, siis polegi praktiliselt sel aastal aias kordagi rohinud... Kevadel jõudsin midagi, aga mitte igale poole ja nüüd ei saa enam küll aru, kas üldse kordagi midagi ka neis nö rohitud kohtades tehtud on.

      Kustuta
  5. Oi, sellised tihnistunud peenrad on põnev väljakaevamiste ala. Iial ei tea, mida põnevat sealt välja võib ilmuda.
    Sinu kõrge, lillakate õisikutega vesikanep teeb lausa kadedaks. Olen viimasel ajal selle taime pilte kahtlaselt sageli nägema juhtunud. Ilmselt on see vihje, et pean ta omale ka hankima. Kui jõudu peaks jätkuma veel ka järgmiseks hooajaks, siis tahaks ühe kõrgete ja efektsete taimede istutusala rajada. Lisaks nimetatud vesikanepile tahaksin sellele alale lihtlabast mädarõigast, Tanguutia rabarberit ja kämmalrabarberit. Sellised plaanid siis. sulle aga edu! Õhtud jäävad järjest lühemaks ja karta on, et sügise liginedes hakkab Taadu meid just nädalavahetustel vihmaga üllatama.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ümber selle ilusa lilla vesikanepi lokkab umbrohi, aga kui sinna peadpidi sisse pugeda võib äkki mõne tite või üleliigse võsu leida :)

      Kustuta