Kaelkirjaku sündroom

Mul on ilmselt kaelkirjaku sündroom - kuidas ka ei pingutaks, värskemad uudised ja tegevused jõuavad kirja vähemalt nädalase hilinemisega.
Eelmisel laupäeval, s.o. juba 9 päeva tagasi, toimus meil firma piknik-suvepäev väga teema ja ajakohaselt Tallinna botaanikaaia roheluses. Meie noore ja agara infojuhi eestvedamisel second-hand T-särkide uuestisünd - nimelt saime joonistada särkidele (riidevärvidega) mida iganes keegi tahtis. Vaatasin algul kõrvalt, mõeldes, et ei viitsi plätserdama hakata, aga uudishimu sai võitu ja mõtlesin, et prooviks ikka ka. Mida joonistada? No, eks Lepatriinul oleks oma särki vaja, sest lepatriinudega särke pole ma küll kuskil märganud. Mõeldud-tehtud. Shablooni ja spreiga punased mummud, assa - vähe laiali läks, sprei ronis serva alla, algaja värk ikkagi. Ok, isu läks väheke ära, aga lepatriinud joonistasin jonnakalt lõpuni. Ilus eriti ei jäänud, pisut laialivalgunud. Vaatasin, et on ka kuldset spreid, tekkis mõte sellega varjata laialiläinud punast värvi ja tulemus tuli selline:

Ühesõnaga - see on Lepatriinu töösärk, võib rahulikult mullaseid käsi pühkida, see ei paista kohe üldse nüüd välja, või mis.
(P.S. Särki pole veel kasutusele võtnud, sellise pisiasjani, nagu triikimine värvide kinnitamiseks, pole ikka veel jõudnud :( , aga suvi ja aiatööd kestavad veel :))

Ürituselt hiilisime Thelaga veidi varem minema ( nii vara, kui vähegi viisakas), mitte et üritusel midagi viga oleks olnud, aga ootamas oli oma aed ja heinamaa. Aga päris otse kodu poole ka ei saanud, enne tuli vähemalt botaanikaaia rosaarium üle vaadata - aahhh, ma ei hakka üldse kirjeldamagi, kes tahab, vaatab ise, ja siis veel jäid teele pojengid ja magnooliad ja kõrrelised ja...
Väga ilus ja värviline päev oli.