Et midagi teha, peab enne midagi ära tegema

 Ma ei tea, kui paljudele on see tuttav tunne, kuid mulle endale tundub küll tihtipeale nii.

Aga enne pisut juuni esimesest nädalast.

Eelmises postituses mainisin roosa õiega kastanit, nüüd siis paar pilti ka. Väga head need just pole, sest õied paraku minu kasvuulatusest väljas ning kuidagi ei saa lähemalt pilti teha. Õisi ka veidi hõredalt, kuid iga aastaga pisut rohkem.

Juuni algus on puispojengide aeg. Sel roosal on õied ikka tubli supitaldriku mõõtu.

Siin see valge rockii, mis suutis paari päevaga juba õitseda ja uuesti külastades poetas maha oma õielehti.

Üks ilus tumepunane, ilmselt ka rockii.

Ja teine valge, pisut varjulisemas kohas püsis kauem õiteilus.

See on puispojeng Vesuuvian - õitseb ja nuputab.

Ning tema on Center Stage.

Muuseumi ees pisike viirpuu, õitsemas näen esmakordselt.

Hõbepuu, lõhnab üle terve aia.

Kurekellad

Suureõieline tellima. Arvasin miskipärast, et tollel valged õied, kuid ilmneb, et pigem roosad. Istutatud eelmisel sügisel (järjekordsed vangist päästetud), ilmselt vajab veel kosumisaega.

Nõrga puukoolist soetatud roosa murtudsüda on elus, isegi ühe õiekesega hakkama saanud. Vahepeal arvasin, et läheb välja, kuid eks näis, mis edasi.

Juuni algas suhteliselt vihmasajudega, seega aiatöid oli võimalik teha pisteliselt.

Ilusat ilma ära kasutades sai 4. juunil niidetud, selle kohta olen märkmikusse märkinud "niitmine igas asendis", mis vastab suhteliselt tõele. Too päev alustasin väikese muruniitjaga, kui sel benss otsa sai, võtsin trimmeri, kui sel benss otsa sai, võtsin järgmiseks murutraktori ja lõpuks panin väikesesse niidukisse benssu juurde ning lõpetasin selle osa, mis veel tegemata. Õnneks suur osa oli juba R poolt traktoriga niidetud, nii et lõpptulemuseks olid peaaegu kõik kohad niidetud. Ja tore oli, sest järgmine päev siis rõõmustaski paduvihmaga.

Esimese nädala sekka sattus siis ka jälle 2 tasulist tööpäeva ning üks tasuta oma raamatupidamine. Nädalavahetusel sai Läänemaal suurel juubelil käidud, 90nda eluaasta tähistamine ei ole just väga tihti ette tulev sündmus.

Juuni esimese nädala aias tegemiste ehk siis igapäevaste vihmahoogude pärast pigem tegemata jätmise tõttu muutusin juba pisut rahutuks, sest vajalikke või plaanituid tegevusi jätkub nii palju, et pole kindel, kas saangi sel aastal nendega hakkama (ilmselt mitte kõigi plaanidega...). Ja järjest rohkem veendun, kuigi mulle meeldib väga aias tegutseda ning meeldiks ka nautida kõike seda ilu, et seda õiget aednikku minus siiski ei ole. Targemad aiakujundajad rõhutavad ikka sellele, et ülitähtis on aiaplaan, kuid see just minu nõrk koht - no ei teki visiooni, mida siis näha tahaks ja kuidas seda plaani panna. Eks üks põhjus on muidugi ka see, et aed kui selline on ju tegelikult juba olemas, kuid kohati juba kas metsistunud või siis hoopis hõredaks jäänud. Ja seda pinda on ikka üksjagu palju, oma 1,5 ha, mida oleks vaja korras hoida. Uut istutusala nullist oleks märksa lihtsam rajada, kui olemasolevat ümber teha. Ka praegu, kui palgatöö isiklikke tegutsemisi ei sega ning aega suhteliselt vabalt käes, ei ole suurt midagi oma arust teha jõudnud, sest aega küll nagu oleks, kuid kere ei pea vastu täispäevi aias madistamisele. Üleüldse tundub mulle, et minu tegemised võtavad liiga palju aega, sest olen liiga pedantselt põhjalik, kuid ei suuda selle iseloomuomadusega hakkama saada (olen proovinud olla nö lohakam, kuid ei tule hästi välja).

Ja mis rääkida aiaplaanist, kui isegi uuele kasvuhoonele pole siiani suutnud kohta välja mõelda ning otsustada. Vana koht tegelikult ei sobi, esiteks oli kasvuhoone seal nö valepidi (ida-lääne suund) ja teiseks avastasin, et sellel kohal on päikest vaid keskpäeval kõige intensiivsemal ajal. Üks mõte oli teha uus pisut kaugemale ja teistpidi, oleks mahtunud küll, kuid sama päikesega, mis oleks soendama hakanud alles kella 11ne paiku, seega uued mõtted olid vana kasvuhoone asemele kasupeenrad teha, vesi ka käepärast kastmiseks kui vaja.

Mai algul tekkis naabrite hoovile suur mullahunnik ning uudishimu ajas uurima kvaliteeti ning hinda. Lahked naabrid kutsusid lausa katsuma ja hindama ning jagasid ka kontakti. Vähemalt ei ole see muld puhas turvas nagu poes erinevate nimetuste all müüakse, vaid nö tavaline aiamuld koos huumusega, õnneks ei ole veel leidnud sealt ka rämpsu ning pole ka kive (neid endalgi piisavalt). Püüdsin siis ühendust saada FB kaudu mulla müüjaga, üks nädal aega ei reageeritud, kuid siis tuli vastus, et praegu kohe ei saa, muud tegemised ees ja paneme ootelisti. Ja siis ootamatult üks päev helistati, et tooks nüüd täna teile mulda, KOHE. Ma parajasti hoopis linnas, õnneks juba otsapidi koduteel, kokutasin, et tunni aja pärast sobib. Ja nii juhtuski, et koju jõudes oli ka mullakoorem nii veerand tunni pärast kohal. Tulise kiiruga sai krahmatud esimesed kättejuhtunud katted mullakoorma alla panemiseks, ettevalmistusi ju ei olnud varem teinud, sest polnud enne aimugi, mil mulla saan. Ja siis äkki, patsti, ca 12 kuupmeetrit tunni aja jooksul kohal.

Nüüd siis hakkan oma jutuga pealkirja juurde jõudma. Aga eks see eelnev pikk jutt läheb samasse kategooriasse, et midagi peab enne ära tegema (kronoloogiline järjestus 😁 ...).

Mulla laiali vedamiseni kohe ei jõudnud, sest parajasti oli pooleli taimeplatsi pottidega tegelemine, mida hambad ristis ja ennast tagant sundides püüdsin lõpule viia (päris lõpuni ikka veel tegemata...).

Ja ega seda mulda kohe hopsti ei saanud ka kuhugi panema hakata, enne ju vaja kohad ette valmistada. Põhiosa mulda oli planeeritud vana kasvuhoone asemele peenarde tegemiseks, sest vana kasvuhoone oli vundamendi ja kividega täidetud põrandaga, seega üks suur auk järgi. Seal küll all muld, kuid sisse kaevata ei saa, sest puujuured vastas, seega vaja tõsta.

Mai algul nägi uus peenramaa välja siis selline, osaliselt veel lammutamata (jaks sai otsa) ja tagaplaanil veel tormimurru teisaldamata jäägid.

 Ei olnudki nii lihtne seda põhja lammutada, kividega mängimine hakkab nii kätele kui seljale.

Et mullaga kokkuhoidlikum olla ja vahekäikude pealt säästa, oli plaanis kastpeenrad teha. Sobivad kastid olid saadaval taimeplatsil, kuid nende kättesaamiseks tuligi eelnevalt seal platsil toimetada, et väljaläinud taimedega potid likvideerida ja allesjäänud koondada. Igatahes 3 kasti sain juba kätte, mõne saab veel, kui asjaga tegeleda. Taimeplatsil olid kastid ühekordse kõrgusega, peenra jaoks panen (panin) 2 tükki üksteise otsa. Ühe vahekäigu jaoks jätkus kasvuhoonealust kruusasegu, teise jaoks leidsin ka kruusatootmise... Igatahes näeb tänane pilt välja siis selline...

Pesuplatsil puuduvad endiselt postid, ka siin peamine põhjus, et midagi peab enne ära tegema. Siin siis peamiseks põhjuseks, et postid vaja kusagilt soetada, kuid haagise ülevaatus lõppes aprillis ning ei tahtnud väga nö ilma loata seda kasutada. Ning ülevaatuse tegemiseks oli vaja haagist veel remontida, sest laagrid ja rehvid märgiti juba eelmisel ülevaatusel mitte väga korras olevateks. Aga aprill ja mai algus - no kes võtab remonti, kui rehvivahetused täidavad kogu aja... Õnneks on mul  veel üks tegus ja abivalmis noor naabrimees, kes haagise remondi asjatamise kõik enda peale võttis ning lõpptulemusena sai isegi haagise lagunema hakkav põhi välja vahetatud. Nüüd nagu tutikas haagis, võib veel järgmised 19 aastat teenida, et remondiraha tagasi teenida 😄.

Pesukuivatamise ajutise lahenduse mõtlesin ka lõpuks välja. Rõivaesemed tahenevad terassil katuse all, seal saan need riidepuudele pandult riputada. Probleem oli näiteks voodipesu, mis märjana nii raske, et näpitsatega riidepuude vahelt kippusid alla kukkuma ja mitmekordselt kokkupanduna ei kuivanud ka sugugi. Õuel pole ka võimalust nööri kuhugi puude vahele panna, sest olemasolevad võimalikud puud liiga kaugel üksteisest või siis jookseks nöör üle nö käigutee. Kuid siis peale puupakkude ärakolimist avastasin, et täitsa sobiv vahemaa on puukuuri ja välikempsu vahel, kõrgus ka sobiv ja masinatäis pesu mahub parasjagu.

Mulda jätkub ka peenardesse lisamiseks küll ja küll. Eks ajapikku rohimise tulemusena jääb peenardes mulda aina vähemaks, enamus kohti muruga võrreldes suisa aukus. Ja jälle, ei saa ju värsket mulda panna umbrohu peale, enne oleks soovitav pisut rohida välja sellised vastikud asjad nagu igale poole tekkivad kummelid, mingi karikakra sarnane asi, mingi tüütu mailane jms. Nende umbrohtude tõttu ei ole mul ka seni olnud tahtmist ise komposti toota, vean küll selle pahna kompostiväljakule, kus allpool kindlasti kena sõmerat mulda võimalik saada, kuid ei isuta neid seemneid peenrasse tagasi tarida. 

Osa mulda läheb ka murusse tasandamiseks, nimelt maa-aluse linna elanike tegevusega tekib nii auke kui kraave igal pool.

Õnneks ei ole mulla vedamine hullult raske tegevus, kui siis pigem käru täitmine. Nimelt tuli mulle õigel ajal meelde, et meil on ju olemas selleks geniaalne abiline, iseliikuv (akumootoriga) käru, millega võid mullakoormaga sõita vaid ühe käega kinni hoides ja juhtides.

Enne mainisin oma kruusatootmist. Nõuab pisut tööd, kuid tuleb tasuta kätte, meil paljudes kohtades mulla asemel selline kiviräbu ja nüüd äkki otsustasin, et siis umbrohud ühte kärusse, kivid kõigepealt aukudega kasti ja siis teise kärusse. Eelmisel pildil olevast peenrast sain ühe kärutäie umbrohtu ja kaks kärutäit kive, mis sobivad kenasti peenrakastide vahesse. See kiviklibu on üsna vaene ja küllaltki raske lihtsalt hooldada ning kasvatab igasugu jama. Sellised kohad oleks sobilikud pigem kiviktaimlale, aga selleks ei ole ma veel valmis.

Kruusamaterjali jätkub...

Lõpetuseks rodost, esimene ja veel pisike. Soetatud eelmisel kevadel, kõigepealt istutasin täisvarju ja nii, et ei osanud arvestada kõrval asuva kuningosmunda täismõõtmeid ehk siis hiljem ei paistnud rodo enam välja. Lisaks avastasin, et sildil on märgitud kasvukohaks hoopis päike või poolvari, seega kolisin ta hoopis teise kohta. Vaeseke on paraku palju kannatanud, sest peale ümberkolimist sai ta oktoobris pihta murdunud pärna okstega, lisaks sel kevadel maha võetud toominga okstega, mis murdsid tema õienupud ja osa kasve. Siis intensiivne päikese ja põuaperiood, koht küll peaks mõningat varju pakkuma, kuid alles siis, kui puud ja põõsad lehte läinud. Aga hoolimata oma kannatustest on ta tubli ja punnitab isegi õisi näidata, ka uued kasvud on ilmunud.

Uhh, nüüd läks küll pikalt - algul ei saa vedama, pärast ei saa pidama😄. Ei tea, kas jätkubki kannatust lõpuni lugeda 😉.

Pildikesi maikuust

 Nagu ikka, ei püsi kuidagi reel ja pajatused alles siis, kui poolenisti meelest läinud, mis ja kus.

Seega pigem rohkem pilte ja vähem juttu. Ehkki kuu esimesest poolest ei tahagi enam pilte panna, teise poolega võrreldes on need kuidagi lahjavõitu, kuigi ilmselt pildistamise hetkel need tärkavad taimed ja õied rõõmustasid vägagi silma ja südant.

Ülemöödunud aastal heinamaast leitud punane priimula oli sel aastal juba eriti uhke, lõpuks kasvas pea põlvekõrguseks ja õitses ohtralt ja üsna kaua.

Kamtšatka kevadvõhk õitseb kenasti igal aastal, kuid ei paljune - ikka ja jälle see üksainuke õis.

Ka magunad kolisid sel aastal. Ju uus koht sobib, vanas kohas olid juba hääbumise äärel, seega praegugi veel pisut hõredalt, kuid tänutäheks õitsesid kõik rõõmsalt.

Avastasin, et aias ka selline püvilill täitsa olemas. Jah, paraku ta on selles kohas, mis ka ümbertegemist ootab ning kuna see koht ajapuudusel on olnud "out of priority", siis pole ka ime, et ma varem nagu ei olegi teda märganud.

Osa kaktusest on ka uude kohta kolinud, nüüd juba 2 talve seal üle elanud, kusjuures täiesti katmata. Ilmselt siiski sobib, kõrvakesi juurdegi tulnud. Esialgses kohas, kus kaktus 19 aastat olnud, on paraku elu täitsa väljasurnud (olud muutunud, suureks kasvanud akeebia varjutab päikese), koht ootab likvideerimist.

Ja vaat mis juhtub, kui otsustad koeraga jalutama minna... Vana koer juba, kuid ikka varsaaru, tal oli vaja ootamatult karata kraavikaldal peesitava rästikuga tutvust tegema. Ilmselt ei sobinud see rästikule ja peni sai sahmaka põske nii, et paar päeva oli meil MikkDonald. Õnneks midagi väga hullu ei olnud, esimesel päeval oli tal ikka vist väga valus, kuid aitasid valuvaigistid ja allergiatabletid. Ravisoovituse sain õnneks toredalt loomatohtrilt Arvilt, kes mind ka Malati puhul mitmel korral hädast välja aitas.

Mai esimesel poolel oli iga päev uusi õisejaid, üks neist siis jaapani kirss

ja püvililled. Huvitav on see, et kollased püvililled kasvatasid küll korralikud varred, kuid ei õitsenud, isegi õienuppe ei tekkinud. Need oranžid pistsid nina välja hiljem ning õitsesid, kolmest on saanud juba viis.

Tulp Alison Bradley

Paar korda on olnud vaja lõket teha, esimene sats oli vana kasvuhoone jäänuste põletamine (meil oli isetehtud puitkarkassiga kasvuhoone, mis siis lõpuks otsad andis, kui 5ne punt pärnasid talle lagipähe prantsatas möödunud sügisel).

Seekord oli siis pigem igasugu oksaprügi põletamine, kuid hommikul leidsin lõkkeasemelt grillitud krokodilli 👀...

Ka täidisõielise magunate kõik leitud ning kolitud juurejupid rõõmustasid õitega.

Kollasekirju tulp Monsella  - ägedat värvi ja suured õied, õitses ka üsna pikalt.

Isegi mõned metsikud tulbid on alles.

Üks kolmapäev (15.mai) käisin linnas. Hommikul oli mandlipõõsas täitsa nuppus, õhtuks plahvatanud üleni õide.

Nimetud karvased tulbid.

Maguskirss õitevahus.

 

Peaaegu mustad tulbid Paul Scherer

Ka uhked tulbid - Dream Touch, 10st on saanud 12.

Kolmiklilled ja hüatsindid.

Aia varjualuses, tühjade lillepottide vahele on üürnik kolinud. Esimene kord ehmatasime mõlemad, kartsin, et jätab pesa maha, kuid õnneks mitte. Hiljem oli mul korduvalt vaja seal käia küll mulda võtmas või siis mingit anumat või tööriista, siis iga kord ütlesin, et "tulen tibuke, ära ehmata, mul vaid omi asju vaja, sind ma ei puutu". Paar korda vurtsatas minema, hiljem juba täitsa vaikus. Ma juba mõtlesin, et kes teab, kas ikka on veel alles ja püüdsin vaikselt piiluda ning nägin sabaotsa pesa serval - ju siis oli aru saanud, et ohutu tegelane ja pole vaja isegi pesalt lendu minna 💗. Tegemist peaks olema linavästriku pesaga vist.

Esimest korda elus märkasin tamme õitsemist. Kuna tammel üsna väikesed ja märkamatud õied, siis eemalt silma ju väga ei hakka. Seekord juhtus nii, et kõndisin sealt tamme alt läbi ja kuulen, et hirmus summide kontsert käib ning hakkasin siis uurima, mida nad seal sumisevad nii hoolega. Ja siis nägingi...

Kollane kolmiklill sai vangist vabaks. Võiks öelda, et lausa kangelane, sest pakun, et oma 10kond aastat pisikeses potis vangis olnud, kuid ikka elus.

Teised kolmiklilled on juba vanad tegijad.

See aasta on jumalatelillele soodne või siis on see ka vabaduse hind. Nemad pääsesid vabadusse juba eelmine aasta, kuid siis alles kohanesid, sel aastal viskasid nii kohevust kui kõrgustki oma 40-50 cm.

Ühest kaurulaugu taimest on mõne aastaga juba päris palju saanud, ju siis ka elukoht sobib.

"Supipotid" ka podisevad vahvalt...

Sammasõunapuu sel aastal vägagi õiterohke, eks näis, kas eelmise aasta viiele õunale tuleb lisa.

Teadsin, et on kollane kastan, kuid näib, et õied hoopis punase tripsuga valged, aga uhked ikka. Ja õisi kokku üsna palju. Roosa õiega kastan ka õitses, kuid märksa lahjemalt.

Kahju, et päikesega pildistades tulevad pildid kuidagi nagu lahjad ehk siis nö ülevalgustatud, muidu oli silmale kena kirju vaatepilt - oranžid ebaküdoonia õied, taustal veel forsüütia kollane ja vasakul valendav paradiisi õunapuu.

Kena tumepunane iluõunapuu, peaks olema Royal Purple.

Kogu aeg arvanud, et see on üks tavaline kastan (võibolla ongi...), kuid neid uhkeid lopsakaid õisi uurides hakkasin juba kahtlema - äkki mingi haruldasem hoopis?

Ma ütleks, et ei ole suur kuutõverohu fänn, kuid kui juba kasvavad, las siis olla. Seekord jäid suht uhkelt pildile.

Brunnerad on küll vahvad, eriti see punt, kus sinine ja valge segamini, kuid peatselt jõuab see ka umbrohtude nimekirja, sest hakkab end ilmutama juba siin ja seal, kus ei peaks olema.

Olin arvamusel et see on lumepuu, sest vanemates (enne minu aega) nimekirjades olen näinud virgiinia lumepuud, kuid ise ka pisut kahtlesin, sest lumepuul õied ikka hoopis teistsugused. Seega sain targematelt taimetundjatelt teada, et ilmselt mingi tariõis (Staphylea). Googeldades pilte jõudsin tulemuseni Staphylea colchica (kolhise tariõis), kuid edasi uurides nimekirju avastasin, et on kuhugi istutatud Staphylea pinnata ehk sulgjas tariõis. On, mis ta on, ilus ikka ja lõhnab ka hästi 😃.

Veichii pojeng, üks esimestest. Põua tõttu oli pojengiplats meelega hooldamata, umbrohi aitab minu meelest natukenegi maapinna kuumenemise ja totaalse kuivamise eest. Üks pojeng oli juba salaja ära õitsenud.

Ka kullerkupp New Moon tunneb juba teist aastat rõõmu vabadusest ning kosub jõudsalt.

Esiplaanil hiibapuu, siis tulbid Dream Touch, äraõitsenud nartsissid ja kasvavad floksid.

Valge rockii pojengil õnnestus üks viisakas õis ka tabada, õitseb ju nii lühikest aega, et kõigepealt olid nupud ja uuesti vaatama minnes puistas juba õielehti maha. 

Pärlipõõsas õitses ka kaunilt, kahjuks ta sihuke hõredavõitu, et pildile hästi ei taha jääda.

Nii see maikuu kulus - oli nii niitmist kui rohimist, mõne plaani alustamist. Paar tasulist tööpäeva juhtus ka sekka, lisaks nädalajagu tasuta tööpäevi nn müügiplatsil, kus ikka veel ellujäänud taimedele uusi soenguid teha, potte kaasüürilistest puhastada ja suur osa ka ümber istutada. Spaaprotseduurid veevannis põua ajal mõjusid enamusele kosutavalt, täitsa kobedad taimed nüüd ehkki ei tea, mis nendega edasi teha - päris paljudele ei ole oma aias ka sobivaid tingimusi pakkuda, enamus miskipärast tahavad poolvarju ja niiskemat, kuid viimaste aastatega muutub meil aina kuivemaks ja niiskust pole enam kusagilt võtta. Suuremas tiigis (nö looduslik, ilma kileta) kahanes veetase sel aastal juba mai lõpuks pea olematuks, näis, kas need vihmad nüüd pisut taastavad seda. Varjukohti oleks, kuid need pigem kuivad, mõnes kohas ei taha rohigi kasvada.

Loodan, et juuni tegemised saavad kiiremini kirja 😎