Oktoobrikuiseid sügisvärve

 Praegu on küll tunne, et aias on aasta kirevaim aeg. Eks suvel ole neid õitsejaid küll ja küll, kuid sellist värvide pillerkaari pole ei kevadel ega suvel.

Eks hetkel on ka koledaid kohti, kus taimed juba hääbunud või rääbakad, kuid pikalt soe sügis on äratanud osa taimi isegi uuele ringile.

Viirpuu on paksult marju täis...

Kõrrelised sügisvärvides. 

Kahjuks ei jõua amuuri siidpööris ka sel aastal siiski õitsemiseni, muidu kõrgust umbes 3m kanti (pildil taga pool).

Amsoonia kirju kleit.

Kämmalvahtra erkpunane rüü.

Pildi keskel erksad punased laigud - tammelehine hortensia.

Kõige rohelisem pilt on maja ees - sirelilehed lähevad lihtsalt rohekas-pruunikaks ning okaspuud teatavasti kasukat ei vaheta, taamal suured pärnad juba lehed poetanud.

Siin siis mõned, kel jälle kevad 😉

Ja jätkuvalt veel krüsanteeme ning roose...

...lavendel ka...

Hortensia "Luua roosa", mis sel aastal õitsemise küll ära jättis, kuid nüüd siis pingutab värve näidata.

Ja mõni roos alles uued pungad teinud.

Sel aastal on küll ulmeliselt pikk ja soe suvi olnud ning takkajärgi ikka üsna soe ning pikk sügis ka, ausalt ei mäleta oma elus sellist aastat. Rahulikult võiks veel aiatöid teha, kuid mul saab aedlemise isu tavaliselt juba augustiga otsa, kui, siis mingit nipet-näpet. Jah, näiteks sai oktoobriski veel muru niidetud ja tegelikult oleks veel vaja, kuid väga märg on pidevalt ka siis, kui vihma ei ole tulnud.

Sel aastal said ka need tumedad viinamarjad valmis, mis tavaliselt ei jõuagi enne külmade tulekut valmida. Ehk siis - jalutad aias ja võtad kosutuseks kobara viinamarju (paraku üsna hapud, sorti ma ei tea kahjuks).

Ning teatud mõttes olen rahul - aias oleks teha veel küll ja küll, mis puudutab taimi ja peenraid jms, kuid samas on paljud muud asjad paika loksunud ning kohad-paigad juba korras ja talveootel, vaid viimased tööriistad võiks varju alla viia. Uue kasvuhoone paigaldamiseni sel aastal ei jõudnudki, sest ei suutnud ära otsustada, kuhu see panna. Vaatan, kas talv toob mõtteselguse selles ja veel mõnes asjas.

Õhtune jalutuskäik pankranniku varjus

 Neljapäeval, peale linnas silmatohtril käiku emaga, tundsin miskipärast sellist närvilist rahutust, et pidin kohe midagi ette võtma. Sisetunne ütles, et vajalik on üks jalutuskäik mere äärde. Olin valmis täitsa üksi minema, kuid ei olnud ka vastu nö seltskonnale, st. kui R soovib kaasa tulla, siis võib ka Mihkel tulla, ise ei tahtnud koera kantseldada.

Ja nii siis läksimegi kolmekesi vastu päikeseloojangule. Kuna minu käed olid vabad, sain seekord ka mõned pildid tehtud.

See pildil all asuv kamakas on suhteliselt värskelt pudenenud puu juurte all olevast eendist.

Päikeseloojangu värvid. Silmapiiri horisontaali pildistamine nõuab sihtimist ja ei tule alati korralikult välja 😄.

Pankranniku murdudes alla potsatanud puud ja põõsad kasvavad kenasti edasi. Mõned murrud tundusid värskemad, ka pikali puud alles lehes veel.

Mind ikka ja jälle vaimustab, kuidas murdunud paekivilahmakad on sätitud nagu raamatud riiulis.

Väga ei otsinud, kuid kivistisi on meie rannas paljudes kivides.

See kivitükk on oma välimuselt nagu söestunud palgijupp, igaks juhuks isegi koputasin, kuid ikka täitsa kivi praegu. Mis ei välista muidugi, et kunagi oligi jupp põlenud palki...

Pihlakad kaunistuseks.

Pragusid oli siin ja seal, eks mõne aja pärast võib jälle uusi tükke paeseinast sadada.

Selle pildi tegemise põhjuseks oli nähtus, et paekivi kihtides olev pragu on püstiselt sirge nagu oleks mingite tohutute ehitusplokkide vahekoht. Ütleks, et sellise kujuga pragusid kohtab harva, püstloodseid küll on, kuid mitte niimoodi siledal pinnal.

Mikul oli nuuskimist siin ja seal, ega tihti mere äärde ka ei saa 😊

Kaldaliival oli päris palju millimallikaid, keda lained kaldale uhtunud.

Väike omaette maailm on tekkinud paelahmaka otsa. Päkapikkude aed 👀...?

Pilt ei anna siiski päris õiget muljet kivirahnu mustrist ja värvidest. Kui paas on kohalik, siis graniitkivid on ilmselt meile toodud jääga ammustel aegadel.

Igatahes oli õige mõte see pisuke jalutuskäik teha. Koju jõudes oli meel rahunenud ja tasakaal tagasi.

Tagasiteel oli juba sügav videvik, lagedamal kohal valgem, puude vahel üksjagu varjuline.

Et midagi teha, peab enne midagi ära tegema

 Ma ei tea, kui paljudele on see tuttav tunne, kuid mulle endale tundub küll tihtipeale nii.

Aga enne pisut juuni esimesest nädalast.

Eelmises postituses mainisin roosa õiega kastanit, nüüd siis paar pilti ka. Väga head need just pole, sest õied paraku minu kasvuulatusest väljas ning kuidagi ei saa lähemalt pilti teha. Õisi ka veidi hõredalt, kuid iga aastaga pisut rohkem.

Juuni algus on puispojengide aeg. Sel roosal on õied ikka tubli supitaldriku mõõtu.

Siin see valge rockii, mis suutis paari päevaga juba õitseda ja uuesti külastades poetas maha oma õielehti.

Üks ilus tumepunane, ilmselt ka rockii.

Ja teine valge, pisut varjulisemas kohas püsis kauem õiteilus.

See on puispojeng Vesuuvian - õitseb ja nuputab.

Ning tema on Center Stage.

Muuseumi ees pisike viirpuu, õitsemas näen esmakordselt.

Hõbepuu, lõhnab üle terve aia.

Kurekellad

Suureõieline tellima. Arvasin miskipärast, et tollel valged õied, kuid ilmneb, et pigem roosad. Istutatud eelmisel sügisel (järjekordsed vangist päästetud), ilmselt vajab veel kosumisaega.

Nõrga puukoolist soetatud roosa murtudsüda on elus, isegi ühe õiekesega hakkama saanud. Vahepeal arvasin, et läheb välja, kuid eks näis, mis edasi.

Juuni algas suhteliselt vihmasajudega, seega aiatöid oli võimalik teha pisteliselt.

Ilusat ilma ära kasutades sai 4. juunil niidetud, selle kohta olen märkmikusse märkinud "niitmine igas asendis", mis vastab suhteliselt tõele. Too päev alustasin väikese muruniitjaga, kui sel benss otsa sai, võtsin trimmeri, kui sel benss otsa sai, võtsin järgmiseks murutraktori ja lõpuks panin väikesesse niidukisse benssu juurde ning lõpetasin selle osa, mis veel tegemata. Õnneks suur osa oli juba R poolt traktoriga niidetud, nii et lõpptulemuseks olid peaaegu kõik kohad niidetud. Ja tore oli, sest järgmine päev siis rõõmustaski paduvihmaga.

Esimese nädala sekka sattus siis ka jälle 2 tasulist tööpäeva ning üks tasuta oma raamatupidamine. Nädalavahetusel sai Läänemaal suurel juubelil käidud, 90nda eluaasta tähistamine ei ole just väga tihti ette tulev sündmus.

Juuni esimese nädala aias tegemiste ehk siis igapäevaste vihmahoogude pärast pigem tegemata jätmise tõttu muutusin juba pisut rahutuks, sest vajalikke või plaanituid tegevusi jätkub nii palju, et pole kindel, kas saangi sel aastal nendega hakkama (ilmselt mitte kõigi plaanidega...). Ja järjest rohkem veendun, kuigi mulle meeldib väga aias tegutseda ning meeldiks ka nautida kõike seda ilu, et seda õiget aednikku minus siiski ei ole. Targemad aiakujundajad rõhutavad ikka sellele, et ülitähtis on aiaplaan, kuid see just minu nõrk koht - no ei teki visiooni, mida siis näha tahaks ja kuidas seda plaani panna. Eks üks põhjus on muidugi ka see, et aed kui selline on ju tegelikult juba olemas, kuid kohati juba kas metsistunud või siis hoopis hõredaks jäänud. Ja seda pinda on ikka üksjagu palju, oma 1,5 ha, mida oleks vaja korras hoida. Uut istutusala nullist oleks märksa lihtsam rajada, kui olemasolevat ümber teha. Ka praegu, kui palgatöö isiklikke tegutsemisi ei sega ning aega suhteliselt vabalt käes, ei ole suurt midagi oma arust teha jõudnud, sest aega küll nagu oleks, kuid kere ei pea vastu täispäevi aias madistamisele. Üleüldse tundub mulle, et minu tegemised võtavad liiga palju aega, sest olen liiga pedantselt põhjalik, kuid ei suuda selle iseloomuomadusega hakkama saada (olen proovinud olla nö lohakam, kuid ei tule hästi välja).

Ja mis rääkida aiaplaanist, kui isegi uuele kasvuhoonele pole siiani suutnud kohta välja mõelda ning otsustada. Vana koht tegelikult ei sobi, esiteks oli kasvuhoone seal nö valepidi (ida-lääne suund) ja teiseks avastasin, et sellel kohal on päikest vaid keskpäeval kõige intensiivsemal ajal. Üks mõte oli teha uus pisut kaugemale ja teistpidi, oleks mahtunud küll, kuid sama päikesega, mis oleks soendama hakanud alles kella 11ne paiku, seega uued mõtted olid vana kasvuhoone asemele kasupeenrad teha, vesi ka käepärast kastmiseks kui vaja.

Mai algul tekkis naabrite hoovile suur mullahunnik ning uudishimu ajas uurima kvaliteeti ning hinda. Lahked naabrid kutsusid lausa katsuma ja hindama ning jagasid ka kontakti. Vähemalt ei ole see muld puhas turvas nagu poes erinevate nimetuste all müüakse, vaid nö tavaline aiamuld koos huumusega, õnneks ei ole veel leidnud sealt ka rämpsu ning pole ka kive (neid endalgi piisavalt). Püüdsin siis ühendust saada FB kaudu mulla müüjaga, üks nädal aega ei reageeritud, kuid siis tuli vastus, et praegu kohe ei saa, muud tegemised ees ja paneme ootelisti. Ja siis ootamatult üks päev helistati, et tooks nüüd täna teile mulda, KOHE. Ma parajasti hoopis linnas, õnneks juba otsapidi koduteel, kokutasin, et tunni aja pärast sobib. Ja nii juhtuski, et koju jõudes oli ka mullakoorem nii veerand tunni pärast kohal. Tulise kiiruga sai krahmatud esimesed kättejuhtunud katted mullakoorma alla panemiseks, ettevalmistusi ju ei olnud varem teinud, sest polnud enne aimugi, mil mulla saan. Ja siis äkki, patsti, ca 12 kuupmeetrit tunni aja jooksul kohal.

Nüüd siis hakkan oma jutuga pealkirja juurde jõudma. Aga eks see eelnev pikk jutt läheb samasse kategooriasse, et midagi peab enne ära tegema (kronoloogiline järjestus 😁 ...).

Mulla laiali vedamiseni kohe ei jõudnud, sest parajasti oli pooleli taimeplatsi pottidega tegelemine, mida hambad ristis ja ennast tagant sundides püüdsin lõpule viia (päris lõpuni ikka veel tegemata...).

Ja ega seda mulda kohe hopsti ei saanud ka kuhugi panema hakata, enne ju vaja kohad ette valmistada. Põhiosa mulda oli planeeritud vana kasvuhoone asemele peenarde tegemiseks, sest vana kasvuhoone oli vundamendi ja kividega täidetud põrandaga, seega üks suur auk järgi. Seal küll all muld, kuid sisse kaevata ei saa, sest puujuured vastas, seega vaja tõsta.

Mai algul nägi uus peenramaa välja siis selline, osaliselt veel lammutamata (jaks sai otsa) ja tagaplaanil veel tormimurru teisaldamata jäägid.

 Ei olnudki nii lihtne seda põhja lammutada, kividega mängimine hakkab nii kätele kui seljale.

Et mullaga kokkuhoidlikum olla ja vahekäikude pealt säästa, oli plaanis kastpeenrad teha. Sobivad kastid olid saadaval taimeplatsil, kuid nende kättesaamiseks tuligi eelnevalt seal platsil toimetada, et väljaläinud taimedega potid likvideerida ja allesjäänud koondada. Igatahes 3 kasti sain juba kätte, mõne saab veel, kui asjaga tegeleda. Taimeplatsil olid kastid ühekordse kõrgusega, peenra jaoks panen (panin) 2 tükki üksteise otsa. Ühe vahekäigu jaoks jätkus kasvuhoonealust kruusasegu, teise jaoks leidsin ka kruusatootmise... Igatahes näeb tänane pilt välja siis selline...

Pesuplatsil puuduvad endiselt postid, ka siin peamine põhjus, et midagi peab enne ära tegema. Siin siis peamiseks põhjuseks, et postid vaja kusagilt soetada, kuid haagise ülevaatus lõppes aprillis ning ei tahtnud väga nö ilma loata seda kasutada. Ning ülevaatuse tegemiseks oli vaja haagist veel remontida, sest laagrid ja rehvid märgiti juba eelmisel ülevaatusel mitte väga korras olevateks. Aga aprill ja mai algus - no kes võtab remonti, kui rehvivahetused täidavad kogu aja... Õnneks on mul  veel üks tegus ja abivalmis noor naabrimees, kes haagise remondi asjatamise kõik enda peale võttis ning lõpptulemusena sai isegi haagise lagunema hakkav põhi välja vahetatud. Nüüd nagu tutikas haagis, võib veel järgmised 19 aastat teenida, et remondiraha tagasi teenida 😄.

Pesukuivatamise ajutise lahenduse mõtlesin ka lõpuks välja. Rõivaesemed tahenevad terassil katuse all, seal saan need riidepuudele pandult riputada. Probleem oli näiteks voodipesu, mis märjana nii raske, et näpitsatega riidepuude vahelt kippusid alla kukkuma ja mitmekordselt kokkupanduna ei kuivanud ka sugugi. Õuel pole ka võimalust nööri kuhugi puude vahele panna, sest olemasolevad võimalikud puud liiga kaugel üksteisest või siis jookseks nöör üle nö käigutee. Kuid siis peale puupakkude ärakolimist avastasin, et täitsa sobiv vahemaa on puukuuri ja välikempsu vahel, kõrgus ka sobiv ja masinatäis pesu mahub parasjagu.

Mulda jätkub ka peenardesse lisamiseks küll ja küll. Eks ajapikku rohimise tulemusena jääb peenardes mulda aina vähemaks, enamus kohti muruga võrreldes suisa aukus. Ja jälle, ei saa ju värsket mulda panna umbrohu peale, enne oleks soovitav pisut rohida välja sellised vastikud asjad nagu igale poole tekkivad kummelid, mingi karikakra sarnane asi, mingi tüütu mailane jms. Nende umbrohtude tõttu ei ole mul ka seni olnud tahtmist ise komposti toota, vean küll selle pahna kompostiväljakule, kus allpool kindlasti kena sõmerat mulda võimalik saada, kuid ei isuta neid seemneid peenrasse tagasi tarida. 

Osa mulda läheb ka murusse tasandamiseks, nimelt maa-aluse linna elanike tegevusega tekib nii auke kui kraave igal pool.

Õnneks ei ole mulla vedamine hullult raske tegevus, kui siis pigem käru täitmine. Nimelt tuli mulle õigel ajal meelde, et meil on ju olemas selleks geniaalne abiline, iseliikuv (akumootoriga) käru, millega võid mullakoormaga sõita vaid ühe käega kinni hoides ja juhtides.

Enne mainisin oma kruusatootmist. Nõuab pisut tööd, kuid tuleb tasuta kätte, meil paljudes kohtades mulla asemel selline kiviräbu ja nüüd äkki otsustasin, et siis umbrohud ühte kärusse, kivid kõigepealt aukudega kasti ja siis teise kärusse. Eelmisel pildil olevast peenrast sain ühe kärutäie umbrohtu ja kaks kärutäit kive, mis sobivad kenasti peenrakastide vahesse. See kiviklibu on üsna vaene ja küllaltki raske lihtsalt hooldada ning kasvatab igasugu jama. Sellised kohad oleks sobilikud pigem kiviktaimlale, aga selleks ei ole ma veel valmis.

Kruusamaterjali jätkub...

Lõpetuseks rodost, esimene ja veel pisike. Soetatud eelmisel kevadel, kõigepealt istutasin täisvarju ja nii, et ei osanud arvestada kõrval asuva kuningosmunda täismõõtmeid ehk siis hiljem ei paistnud rodo enam välja. Lisaks avastasin, et sildil on märgitud kasvukohaks hoopis päike või poolvari, seega kolisin ta hoopis teise kohta. Vaeseke on paraku palju kannatanud, sest peale ümberkolimist sai ta oktoobris pihta murdunud pärna okstega, lisaks sel kevadel maha võetud toominga okstega, mis murdsid tema õienupud ja osa kasve. Siis intensiivne päikese ja põuaperiood, koht küll peaks mõningat varju pakkuma, kuid alles siis, kui puud ja põõsad lehte läinud. Aga hoolimata oma kannatustest on ta tubli ja punnitab isegi õisi näidata, ka uued kasvud on ilmunud.

Uhh, nüüd läks küll pikalt - algul ei saa vedama, pärast ei saa pidama😄. Ei tea, kas jätkubki kannatust lõpuni lugeda 😉.