teisipäev, 8. august 2017

Seiklused Ojamaal

 ehk laevaga Gotlandile ja tagasi. Ojamaa on Gotlandi eestikeelne vaste siis.
Ilmselt selle aasta viimane suurem vabaajaseiklus, ehkki kogu reisiaeg oli suhteliselt lühike, umnes 39 tundi, kui arvestada aega laeva väljumisest ja saabumisest Tallinnas.
Plaan oli tehtud ja reis broneeritud juba juuni alguses, sest pidavat olema vägagi populaarne ja hiljem ei pruugi enam kohta saadagi, eriti just sellele reisile, mis teatud mõttes oli erireis, sest sel ajal toimus Gotlandi pealinnas Visbys Keskaja Nädal.
Silja Europa väljus Tallinnas pühapäeva õhtul kell 21.00. Ehkki see laev on Läänemere suurim, on paraku varasemad kruiisikogemused Royal Caribbean laevadega, siis ma parem ei hakka üldse võrdlema. Laevasõit oligi reisi kõige igavam osa tegelikult, õnneks sellest enamuse ajast moodustas magamine. Magamiseks oli õnneks võimalik kahe ülejäänud koiku voodivarustusest lisada pea olematule padjale veel teine, et siis lõpuks aru saada, et vist ikka on padi ka.
Õhtust meelelahutust midagi ikka pakuti, aga paraku selgus, et vanemaks saades on kõrvakuulmine ilmselgelt paremaks läinud ja kusagil baaris sees olla ei olnud võimalik. Oleks teadnud, oleks kõrvatropid kaasa võtnud, sest siis enam vahet poleks olnud, sellises lärmis ei oleks olnud võimalik ka kaaslasega juttu ajada, kui poleks just otse kõrva karjunud. Nii et hoidsime lärmist eemale, see kostis nagunii kaugemale ka. Tuiasime niisama, põhiliselt sai väikse dringiga koos hoopis öist merd nauditud laeva katusel 😉
Gotlandile jõudsime 10.30 juba rootsi aja järgi. Visby sadam on üsna pisike ja kitsas, seal oli Silja Europa juba tõsiselt suur laev, aga ära ta mahtus, ehkki sadamasuudmest sisenedes tundus mõlemal pool ikka üsna vähe ruumi.

Tutvustav tekst reisijuhist:
Keset laiuvat sinist merd asub Läänemere üks suurim ja salapäraseim saar - rooside saareks kutsutud Gotland. Gotland on üks ajalooliselt rikkamaid piirkondi Rootsis. Gotlandil on mitmeid keskaegseid kirikuid ja muinasaja rajatisi: kivilaeva varemed, kalmud ja mäekindlused. Siin on puutumatu ja rikkalik taimestik, pehmed rannaliivad, armsad külakesed ning lambakarjad. Järsud lubjakaljud, madalad rannaveed, omanäoline floora ja fauna ning värvikas ajalugu muudavad iga puhkaja reisi Gotlandil põnevaks. Saar on väga kontrastiderohke. Gotland on ehe näide sellest, kuidas minevik kohtub olevikuga. Saar on tuntud ka selle poolest, et pakub suurepärast kaasaegset disaini ja kulinaarseid elamusi. Balti mere pärliks kutsutud Gotlandi keskuseks olev Visby linn on 20 000 elanikuga, üle 5000 aasta vanune hansalinn.

Reisiprogrammis oli juba sees ka linnaekskursioon Visbys, meil R.ga oli lisaks veel planeeritud ekskursioon Fårö saarele, Mis asub Gotlandi põhjaosas ja mille käigus lisaks sai üle 60 km nähtud ka Gotlandi saare loodust ja elamist.

Saare ekskursiooniks istusime bussidesse, soovijaid oli tervelt kahe suure bussi jagu. Sõitsime läbi Bro​, kus on kaunis ning erilise ruumiga kirik, Tingstäde​, kus on suur järv, kust tuleb enamik joogiveest kogu saarele. Järgmisena oli teel Lärbro​, kus asus II maailmasõja ajal haigla, et olla valmis, kui Rootsi peaks sõtta astuma. Raviti siin aga hoopis sakslasi, poolakaid, eestlasi, lätlasi. Keskpäevaks jõudsime Fårösundi​, kust sõitsime praamiga  Fårö saarele​. Sõit kestis vaid kümmekond minutit, sest kahe saare vaheline väin on selles kohas vaid 1300 m, aga teatud põhjustel pole silda siiamaani veel ehitatud ehkki seda on arutatud.









Külastame Fårö kirikut​, kus asub kuulsa režissööri Ingmar Bergmani ​haud. 1960. aastatel ostis Bergman endale suvila Fårö saarele. Paiga lummav maastik on taustaks mitmetele tema filmidele.





 Edasi sõitsime mööda rannikut ning imetlesime omalaadset loodust ning väikesi kalurionne ja kiviaedasid. Pilte ei saanud eriti liikuva bussi aknast teha, kuid mõned ikka õnnestusid. Loodus on siin Fårö saarel vägagi omapärane, maapinnal vist mulda nagu peaaegu polegi, põhiliselt on vaid kivid. Sellest vaesest pinnasest hoolimata on ikka ka rohelust, mis koos valge kiviklibuga moodustab imelisi vaateid. Tee oli asfalteeritud, kuid üsna kitsas, tänu sellele ei saanud kiiresti sõita ja saigi siis rohkem ringi vahtida. Kuna saarel peetakse lambaid ja autotee läbis erinevaid karjamaid, siis oli teel sellised kohad, kus järgmine karjatara algas ja tee läks nagu väravast läbi. Selleks, et autoliiklus ei oleks takistatud, aga lambad sealt läbi ei pääseks, oli nendesse nn väravatesse teele paigaldatud restid, mille peale lambad ei lähe, sest nad ei saa sealt üle.


 




Seejärel jõudsime omapärasesse kohta Langhammar​, kus sai jalutada sealsete kõige uhkemate kivisammaste juurde. Kõrgeimad neist on 8 m kõrgused. Loodus seal ümberringi oli kadakane ja lagedal rannikul meeletu tuul, õnneks mitte väga külm. Rootsi keeles nimetatakse neid sambaid raukariteks, ei teagi täpselt, kas ikka on päris rootsi keel või eestistatud variant. Ahjaa, giidiks meie bussis oli Gotlandil elav teise põlve väliseestlane, kes oma ametilt on Eesti aukonsul Gotlandil. See oli omamoodi elamus, sest hoolimata perfektsest keele valdamisest oli tema keelekasutus teatud mõttes arhailine eesti keel, sisaldas aegajalt omapärast kõnepruuki. Aga see ei seganud üldse, vaid tegi asja hoopis huvitamaks. Arvan, et sedalaadset kõnepruuki võivad nii paljud teisedki eesti keelt küll oskavad, aga juba kusagil välismaal sündinud ja elanud eestlased kasutada.




 

Ühelt pildilt võib leida ka samba otsa puhkama istunud Lepatriinu.
See oligi meie reisi kõige kaugem punkt, nüüd asusime tagasiteel, aga pisut teist teed pidi. Tee ääres oli näha mõned armsad tuulikud ja muidugi sadades meetrites kiviaiad. Teisel tuulikuga pildil on näha ka maja moodi hoone, millel tundub olevat rookatus. Roog see siiski ei ole, sest sellist roogu nagu meil, Gotlandil ei ole ja katuste jaoks kasutatakse mõõkrohtu (/heina) või nii meile seda vähemalt nii räägiti.

 

Tegime kohvipausi Bergmani keskuse juures, mis asub Fårö kiriku lähistel, ja ületasime veel kord praamiga väina. Järgmine peatus oli  Bro kiriku​ juures, kiikasime kirikusse sisse ka. Sellel kirikul on selline omapära, et seal on kamber neile, kes omal ajal ei tohtinud kirikusse siseneda või soovisid kirikut seestpoolt silmitseda, kui kirik oli suletud. Kambri sissepääsu juures sagib pildil mitu patust☺



Kiriku juurde oli kutsutud ka talumees, kes valmistab ise kuulsaid Gotlandi käiakive, mida ammustel aegadel olevat  Saaremaalt käidud vahetamas kaunite saare naiste vastu. Talumehe jutust selgus, et temagi on teatud mõttes väliseestlane, tema vanaisa olevat ka olnud põgenik Eestist. Eesti keelt tõnkas ka pisut. Suveniiriks saigi ostetud ehtne Gotlandi liivakivist luisk.

Bussiekskursioon lõppes Visby linna väravas, kus ootas meid ees jalgsi linnaekskursioon ja vaba aeg. Linnamüüri ääres oli laager Keskajalistele.

Linna müür on väga hästi säilinud, sest Gotlandil ei ole teatavasti kunagi olnud sõjatanner ja ajalugu on tänu sellele suurepäraselt säilinud. Linnamüür olevat ehitatud kunagi hoopis seetõttu, et maameestelt linnas kauplemiseks makse küsida ja siis tuli piir paika panna.



Visby linn on imekaunis ja oleks tahtnud rohkemgi ringi vaadata, paraku osa aega neelas teatud seltskonna soov kusagil kauplustes shopata, mida neile ka võimaldati. See tegi meele pisut mõruks, sest shoppamine oleks võinud vähemalt ekskursiooni ajast välja jääda, sest see molutamine ja ostlejate ootamine oli üsna tüütu. Natuke kummaline reisikorraldus EXITraveli poolt... Tänu mittevajalikele peatustele käis ekskursioon kiires tempos, nii et polnud peaaegu aega isegi pilte teha. Mõned ikka jõudsin ka:


Ülalinna tänav. Ülalinn oli kunagi pigem vaesemate rajoon.

Üle aia pildistatud, taustaks linnamüür.


 Roosid ja muud taimed kasvavad nagu kivide vahelt, mulda pole näha.


Vaade alllinnale







 Toomkirik erinavatest vaatekohtadest, ei jäänud tervikuna kuidagi peale














Tavaline turg. Linnas liikus päris palju inimesi, kes oli spetsiaalselt Keskaja Nädalaks riietatud siis vastavalt, kuidas keegi.


 Veel tänavaid ja vaateid




Rooside tänav. Kuna jäin üsna seltskonna lõppu, ei saanud korralikku pilti, vaid hulk selgi ja kuklaid lisaks.
Visby pidavat olema linn, kus lõhnab põhiliselt kahe asja järele: rooside ja tõrva. Rooside lõhna ei tundnud, eks nad juba enamus ka ära õitsenud, aga tõrva lõhna tuli mõningatest majadest küll, näiteks: 

Siis jõudsime oma ekskursiooniga Visby botaanikaaeda, kuhu on kogutud enamus saarel kasvavaid või kasvanud taimi. Üks on väga kuulus luuderohi, mis on sadu aastaid vana ja tema varred on kasvanud rohkem kui käsivarre jämedusteks. Lisaks katab ta kuplina vana hoone varemeid, nii et varemeid ennast polegi peaaegu näha. Teine pilt on tehtud juba tagasivaates, enne ei taibanud pildistada, pildil siis kõige ümaram vorm on varemeid kattev luuderohu pahmakas.



Ja veel mõned vaated aiast, kus meie ametlik ekskursioon ka lõppes, ühel pildil taamal juba Keskaja turu värav.




 Ekskursioon lõppenud ja vaba aeg peaaegu ka. Kappasime Keskaja turult lihtsalt läbi, saagiks vaid paar pilti, ostlema ei kippunud, mis selle träniga ikka pärast pihta hakata, aga vaadata täitsa vahva.




 Siis jalutasime mööda rannapromenaadi laeva poole tagasi ja enavähem õigel ajal (ehk siis pisut varem) ka jõudsime. Laev väljus sadamast 20.30 rootsi aja järgi. Laeval enam midagi põnevat polnudki teha, kui kõik päris ausalt ära rääkida, siis käisime õhtusöögil, mis algas ka päris hilja, alles 21.45, söögi juurde pakuti ka veini või õlut juba hinna sees. Ja ega siis midagi, kõht täis, natuke veini ka otsa ja siis andis pikk päev puuga pähe, et saigi magama mindud. Sellises pisut loksuvas hotellis oli mul uni täitsa hea, sai põhjalikult välja magatud, hommikul ärkasin alles kusagil 9 paiku eesti aja järgi. Ja siit edasi ei midagi põnevat, vaid hommikusöök ja niisama aja parajaks tegemine enne sadamasse jõudmist. Ilus ilm oli vahepeal ka Eestisse jõudnud, nii et tasus ära käia 😅
 Aga sinna Gotlandi saarele tahaks veel minna, imeilus koht ja avastamist oleks seal palju, vaid rohkem aega oleks selleks vaja.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar