laupäev, 17. märts 2018

Kevadet otsimas

Järjekordne pikk paus, aga mida sa ikka kirjutad, kui see oleks pigem hala sellest, mida sa oleksid tahtnud juba kõik ära teha, kuid aega nagu napib. Tegelikult polegi halada midagi, ikka päris palju ka tehtud ning tuleb lihtsalt leppida asjaoluga, et kõike ei saagi korraga ja kohe.
Täna oli omamoodi jumalik ilm, päike paistis nii soojalt, et kuidagi ei püsinud toas, kus musttuhat tegemist ootamas, vaid tiris ikka õue, mis siis, et seal jälle väga vajalikke tegemisi veel polegi.
Ukselt vaadates tundub, et pigem nagu ikka kestab veel talv, varjus või tuule käes ikka ka päris külm, aga päike meelitab. Paljud postitavad juba tärkavaid taimi, nii võtsin ka fotoka manu ja läksin aeda luurele, kas kevademärke on ka siinmail. Ja kes otsib, see leiab :)


Lõunapoolsel küljel leidsin juba õitsevaid lumikellukesi, vähe, aga siiski.


Mingi kiviktaimlasse kuuluva taime sarnast juba ka rohelise kuue selga tõmmanud.


 Lume alt paistavad täitsa suvise välimusega lehed, taim mulle võhikuna teadmata.


Müügiplats on pisut varjulisemas kohas ja magab veel talveund.


Aga lõunaküljel jällegi pürgivad lausa lumest ilusad rohelised taimekesed.


Sel põõsal on säilinud kenad punased mupsud veel sügisest.


Metsikumast alast leiab juba sinilillelehti, arvata võib, et ka õied pole enam kaugel.


 Suuremal tiigil on klaassile jää, vabalt võib uisutada, ehkki ruumi pisut vähe suuremate poognate jaoks.


Sügisel jäi aed koristamata ajapuudusel, sest need ainukesed vabad ajad olid ju nädalavahetused, aga enamasti ju sadas vahetpidamata. Ja pealegi oli rohkem tegemist majas sees, nii et õue ei jõudnudki peaaegu. Aga hetkel lume taustal on siidpöörised vägagi dekoratiivsed :)
Pildil nähtavad jäljed ka mõne nädala eest tehtud suusaharjutusest.

Praeguseks hakkab ikka juba vaikselt harjuma uue elukorraldusega, kuid aina enam tuleb endale ka meelde tuletada, et kõike korraga ei saa ja tuleb varuda kannatust. Siiski hakkab ka sellega harjuma, mis siis, et tahaks ju kohe ja kõike :)