Nad tegid seda jälle...

... ehk seiklused leedumaal.
Sel nädalal siis päevakorral kolmepäevane tööreis Leetu, eesmärgiks järgmise aasta eelarve korrigeerimine ja kinnitamine.
Viltu hakkas vedama eile päeval kusagil poole nelja paiku, kui peaaegu minekuvalmidena saime teada, et lennuki väljumisaeg, mis pidi olema 18.05 on edasi lükatud 3 tundi ja lend läheb alles 21.10. Loomulikult oli see ainuke lend, vähemalt sel õhtul, mis õigel ajal ei väljunud ja loomulikult just see, mida meie kasutama pidime :(. Aga eks elus ju hullematki olnud, kui pole õigeaegselt sellisest viivitusest teada saanud ja siis ka tundide kaupa lennujaama(de)s passitud. Seekord sai ringi mängida, kohver kaasa jälle ja paar tundi veel kodus olla. Õnneks rohkem üllatusi seoses reisimisega ette ei tulnud, sain õigeaegselt lennujaama ja ka ülejäänud teekond sujus ok.
Leedus oldi meil autoga vastas, sest meie töö ja majutuskoht asub Vilniuse lennujaamast kokku 37 km kaugusel, Trakaist edasi Kaunase poole 10 km üsna keset metsa järvekese kaldal. Suvel võib ju siin äge olla, kuid talvel, peale tööd kottpimedas ei ole isegi võimalik ringi jalutada.
Lennujaamast väljudes üllatas meid värskelt maha sadanud korralik lumekord ja lennujaama lähedal -8 kraadi külma. Edasi läks veelgi lõbusamaks, vahepeal näitas auto termomeeter -14, sihtkohas siiski jäi alles -10 kraadi. Kohale jõudsime siis kusagil kella poole 12 paiku öösel...
Siis aga saabus päeva nael... Meid on kokku 5 inimest, üks meesterahvas ja neli naist. Mingil põhjusel olid leedukad arvamusel, et meid on 2 meest ja 3 naist ja meie jaoks oli planeeritud kaks tuba, sest majutuskoht oli parasjagu pisut ülerahvastatud, st. eelmisest grupist ei olnud veel kõik lahkunud. "Nalja" kui palju, meid 4 naist pressiti siis kokku ühte tuppa, kus oli reaalselt 2 voodit ja üks lahtikäiv diivan. Kuna südaöö juba käes ja ka jaksu polnud enam korralikuks protestiks, ega ka ei tundunud eriti valikut olevat, siis lõppes selleks korraks sellega, et kaks kolleegi olid sunnitud sellel lahtikäival diivanil üheskoos magama. Õnneks ikka toodi vähemalt eraldi tekid ja muu. Minul vedas, sain isikliku aseme, sest teatasin, et mul on andmeid, et ma võin magades norsata - ilmselt see oli piisav argument sobimatusest voodikaaslaseks :)
Pildil lahtikäiv diivan kahe magamiskohaga...

 

Nojah, ega midagi teha ei olnudki, tunne oli küll nagu pioneerilaagris (kus ma küll elus käinud pole :)), eks leppisime olukorraga. Aga igaüks võib ise ette kujutada - neli naisterahvast ja üksainuke tualettruum, toas pole isegi peeglit. Ega me tegelikult asju lahti ei pakkinudki eriti, sest järgmisel päeval pidi olukord lahenema ja igaüks privaatse toa saama.

 

Miks pealkirjaks: Nad tegid seda jälle... Sest analoogiline olukord on siinsamas kohas juba juhtunud aastaid tagasi (enam ei mäleta millal, olen siin nii korduvalt olnud). Tookord olime kolmekesi, kõik naisterahvad, ja meile anti kolme peale tuba, kus oli üks lai voodi ja kahekordne narivoodi, mis pigem lastele mõeldud. Vot tookord oli veel Thela meil kambas, siis sai ikka pisut skandaali tehtud teemal, et sorry, me ei ole tulnud pioneerilaagrisse ja ei ole nõus keegi meist kuskil narivoodi teisel korrusel magama. Tookord asi lahendati kohe, leiti meie kollegile siis mingi teine tuba. Ja hiljem nüüd pole enam aastaid sellist asja küll juhtunud, pigem just, et on peaaegu alati olnud lausa privaatmajutus, st. üksinda toas.

 

Täna siis tõsine tööpäev õhtusse saanud, ei olnud just lihtne peale nappi 6 tundi magamise üritamist ülerahvastatud toas, päeva lõpul ei saanud juba raskusi arusaamisega, mida täpselt kuhu panema/arvutama peab, aga vist sai ikka kõik numbrid paika ja näis homme, kas saab ka sel kujul eelarve heakskiidu. Mul on tõeliselt hea meel, et suhteliselt värske (vähem kui aasta töötanud) noor kolleeg ekspordi/impordi alal, on mulle suureks abiks olnud, mis sest, et see temal esimene eelarve koostamine.

Hetkel aga laiutan ja mõnulen üksi samas toas, kus eile neljakesi olime :)

Ahjaa... täna juba kõik sulab siin hoolega, temperatuur ilmselt plussis, lumevaip lausa poole peale kahanenud ja räästad tilguvad hoolega. Kui nii edasi läheb, on ärasõidu ajaks kõik lumi juba ära sulanud :)

 

 

 

 

 

 

 

Kontserdielamus

Käisin täna kontserdil. Päris üksi. Jean-Michel Jarre.

Kui reklaamid selle kontserdi kohta algasid, siis tundsin kohe, et tahaks sinna minna ja kuulata muusikat, mis noores eas mind lummas ja kaasa vedas. Mul on üldse suhteliselt veider maitse muusika suhtes, nimelt üsna seinast seina, alates klassikast, siis pop, sekka reggaet, kantrit, ladina rütme ja ka elektroonilist muusikat ja trance.

Kuna ma kaasmõtlejaid-kuulajaid ei leidnud endale seltsi, siis ostsin vaid ühe pileti, sest ega sa ei pea ju loobuma oma võibolla/peaaegu lapsepõlveunistusest minna kuulama ühte oma lemmikut vaid seepärast, et sa ei leia kaaslast. Päris just unistuse täitumine see küll polnud, sest selle muusika suurim fännluse aeg jäi veel nõukaaaega ja oma praktilise meelega juba tol ajal ma isegi ei osanud välisriikide muusikute kontserdile minekust mõelda.

Täna oli kuidagi kohe ärevus sees, nagu mingi suur sündmus ootamas. Põhiline mure oli hoopis see, kuidas minna ja tulla. Õnneks sain täna hommikul just autole naelkingad jalga, jäi ära suverehvidega liuglemine, kui hommikune 2 km välja arvata, aga õnneks polnud asi üldse hull. Ja suutsin naiselikke võlusid ära kasutades ka R. ära moosida, et ta mind viiks ja tooks, nii et ei peaks parkimise pärast muretsema. Tegelikkuses sõitsin ise nii sinna kui tagasi, aga vahepeal käis auto R. kodus ära.

Kontserdi korraldus oli minu jaoks pehmelt öeldes veider. Maja avati kell 18.00, kontsert pidi algama siis 19.00. Jõudsime tükk aega varem, olin juba enne poolt seitset kohal, sest ilmastikuolusid arvestades ei julgenud minekut viimase hetkeni jätta. Hängisin siis pisut ringi, vaatasin rahvast, leidsin oma koha ja võtsin platsi. Täpselt kell 7 alustas siis mingi DJ plaatide keerutamist, muusika ka selline elektrooniline, aga Jarred see mulle küll ei meenutanud. Ja nii täpselt pool tundi ja siis tuli vaheaeg. Pealt kuuldud info põhjal pidi peaesineja alustama alles kell 8. Ja nii läkski. Oleks teadnud, oleks vist isegi alles selleks ajaks kohale veeretanud, sest terve see esimene tund käis mingi sebimine, juurde tulijad ja muidu ringi sebijad. Pisut häiriv...

Kontserdi põhiosa oli peaaegu see, mida oodanud olin, ehkki... Jarre uuemad lood nii väga ei meeldi, kohati mõjus see minu natuurile pigem elektroonilise valju mürana. Need lugudega, mis olid juba tuttavad, sain siiski vajaliku feelingu kätte, eriti, kui veel silmad kinni panna (ega vaadata suurt polnudki midagi) – siis tundus küll vahepeal, et olen selles tohutus hallis vaid mina ja muusika. Terve tund möödus viuhti muusikat siiski nautides ja tunnetades. Siis oli üllatuseks paar pala elektroonilist PetShopBoys ja Bon Jovi Jarre loomingus... Juba jõudsin mõelda, et mis jama see veel on, kuid järgmised lood kuni lõpuni olid ka juba tuttavad ja nauditavad, kui välja arvata asjaolu, et ilmselt ajakohastamise huvides on lugudele lisatud tänapäeva tümakat taustaks.

Publik tundus valdavas enamikus olevat just sellises vanuses, kes Jarre algusaegadel tema muusikat kuulasid. Aga oli ka ikka päris palju nooremaid ja ka päris noori.

Ja ehkki kontsert polnud just 100% ootuspärane ( tavaline, kui ootused on liiga kõrgelennulised), jäin ma väga rahule, ei olnud kahju ei piletirahast ega oma kulutatud ajast. Samas pole väga kindel, kas ma veel kord just kontserdile läheks, pigem piirduks plaatide kuulamisega või YouTube muusikaga.

Eelinfo kohaselt pidi üritus lõppema 10ne paiku. Juba pool 9 tänas Jean-Michel Jarre kõiki Tallinlasi ja eestimaalasi nagu olekski juba läbi. Loomulikult, nagu kombeks on, vilistati, plaksutati, trambiti ta tagasi lavale. Nö rahva nõudmisel esitas ta siis veel ühe pala ja siis omal algatusel ja pakkumisel lõpuks vist veel 3 tükki. Ja siis sai tõesti läbi seekordne pidu.

Väljudes suurhallist, oli R. juba ootamas. Ehkki sain majast välja päris kähku, oli parklates ja maja ümber juba paras segadus, nii et ootasime ainuüksi Rannamõisa teele väljumist ca 15 minutit. Kuna Õismäe poole tundus ummik jätkuvat, keerasin hoopis Tabasalu poole. Ja nii kulgesimegi Tabasalu kaudu ringiga, aga tänu peaaegu liikluse puudumisele ei võtnud see praktiliselt üldse rohkem aega.