Kusagil
naljarubriikides liikvel olnud moonutused vanasõnadest kipuvad
tänapäeval oma moonutatud sisule vastama. Eks kõik vanasõnad – nii vanad kui
uued ja tegelikult ka anektoodid on ju elust enesest pärit.
Eks ikka tuleb ette, et inimesed vahetavad töökohti, isegi
töövaldkondi. Valdkonna vahetust võib eriti ette tulla juhtidel, nii tipp-kui
keskastme juhtidel. Juhtimine kui selline ju oluliselt ei erine, vahet pole,
millega firma tegeleb.
Kujutan ette, kui raske võib inimesel tulla tegevjuhiks
tööle firmasse, pealegi täiesti uude valdkonda, kus lähimad alluvad ja
kaastöötajad on vägagi kaua töötanud ( nii 9-13 aastat) ja nii öelda läbi ja
lõhki „või“ sees, st. nende jaoks on igapäevane tööelu juba suhteliselt
rutiiniks kujunenud, kogemusi on nende aastate jooksul palju omandatud ja
erinevate probleemidega maadlemine on tihti peale „ärategemise“ vaev. Eks ole
ju igas firmas oma väljakujunenud kombed ja tavad, millega vanad olijad kõik
lihtsalt harjunud on, uuel tulijal aga võtab kindlasti ikka pikalt aega, et uue
töö igapäevaelu nüanssidega tutvuda. Meenub, kuidas ma ise pea kümme aastat
tagasi oma valdkonna juhina alustades pusisin ja infot õngitsesin, maadeldes
alluvate poolse sabotaazhi ja desertöörlusega. Pakun, et tubli poolteist aastat
läks enne kui sain end kindlalt tunda teades, mida ja kuidas ma tegema pean.
Alles siis olid minu arendatav süsteem ja vanad tavad-kombed niivõrd-kuivõrd
ühendatud ja ühte voolusängi suunatud.
Aga eks ole seegi siiski inimlik tunne, et suuri muutusi üldjuhul
ei taheta omaks võtta, eriti, kui see nõuab pingutust oma mugavustsoonist
väljumiseks. Või on see miskit sorti hirm tuleviku ees hakkama saamise suhtes?
No igal juhul tekitab muutus inimestes vastuseisu ja eks alati ole ju „süüdi“
see uus...
Kuid hämmastama paneb mind ikka see, et paljud inimesed ei suuda aru saada, et mitte iialgi
ei ole uus juht samasugune nagu vana ja et enamus asju hakkabki olema
teistmoodi. Et uus inimene ei mõtle ega tegutse samuti kui eelmine, tema head
ja vead ei ole samad nagu siiani harjutud. Aga see ju ei tähenda, et
teisitimõtlemises ilmtingimata midagi halba
on. Firma edukaks eksisteerimiseks on eelkõige vajalik väga hea tiimitöö, sest
töötame ju kõik ühes firmas ja peaks nagu ühiseid eesmärke nägema ja nende
saavutamiseks koostööd tegema.
Ja siis ongi kurb vaadata, kuidas mõned minu kolleegid,
selle asemel, et aidata uuel inimesel hankida infot, viia kurssi toimunud ja
toimuvaga, tutvustada meie igapäevaelu ja prioriteete, tegelevad uue juhi
tegevuses vigade otsimisega ja nende leidmisel sõna otseses mõttes
parastamisega selle asemel, et juhtida inimese tähelepanu tehtud vigadele ja
aidata neid parandada, kui vaja.
Minu jaoks on eriti üllatav see, et need „parastajad“ on
minu ammused kolleegid, keda ma oma arust tunnen juba ligi kümme aastat kui
normaalseid, toredaid ja asjalikke inimesi. Kuidas on küll võimalik, et sellise
pika perioodi läbinuna toimub totaalne kannapööre ja sa avastad enda kõrvalt
nagu täiesti uued ja võõrad inimesed? Kuidas küll oli võimalik varjata sellist
suhtumist inimestesse 10 aastat??? Ainuke seletus oleks eelmise juhi võimekus
panna firma tegutsema tiimina ja kuidagimoodi vältida intriige ja seljataga
sepitsusi...
Jah, need muutused... Ei saa just öelda, et ise täiesti „patust“ puhas oleks, eks sai isegi algul
pisut vaadatud, kuidas uus ülemus „sipleb“ keskkonnas, kuhu ta sattunud oli.
Eks ole seegi inimlik, see nö „kompamise“ aeg, kus tutvutakse ja üritatakse aru
saada, mis puust keegi tehtud on. Aga nii ei saa see ju lõpmatuseni jätkuda – ega nii head teekonda ei tule, kui
luik, haug ja vähk vankri ette rakendatud on...
Alati ei maksa ju oodata, et ainult ülemusel on õigus ja
tema ütleb, mida tuleks teha, eriti, kui inimene on uus ja ei ole
informeeritud. Nii või vabalt pigem mõni alluv uuele juhile mentoriks olla,
sest kes teaks firma tegemistest ja arengust veel paremini, kui need töötajad,
kes sisuliselt firmaga algusest peale koos kasvanud ja arenenud.
Ja lõpetuseks paneks vanasõna ikkagi õigeks tagasi, et : „Kus
viga näed laita, seal tule ja AITA“.
Ja ära näita näpuga „näe, tegi vea“, vaid vaata
kõigepealt oma tegemised üle...
