laupäev, 30. aprill 2011

Ei ole üldse tore laupäevahommikul vara ärgata mõttega, et tuleb tööle minna... Eriti veel, kui eelmine tööpäev venis poole üheksani õhtul. Muidugi on see oma probleem, kui tööga selleks ettenähtud ajal hakkama ei saa ...
Õnneks oli võimalik ülemuse eelistusi kasutades hommik pisut pikemaks venitada ja tunnike tavapärasest hiljem laekuda.
Ärgata polnud sellegipoolest eriti tore, sest mitte üldse ei meeldi mulle sompus ilm. Mõistan, et hetkel on hädasti vaja pisut vihma, et janunevat maapinda kasta ja tolmu veidikenegi kinni lüüa, aga ega seepärast see mulle rohkem meeldima ei hakka küll... Vägagi ebameeldiv on väljuda mõnusast kodust mõttega tööle (eriti laupäeval), õues napilt 5-6 kraadi sooja ja kõigele lisaks saada kapatäis külma vett krae vahele... Prrrrrr.....
Aga pole viga, on hullematki üle elatud, saab ka tänane päev õhtusse millalgi... Loodetavasti on homme parem :D

teisipäev, 19. aprill 2011

Sisukas nädalavahetus

Vähese hilinemisega ülestähendatud, aga varem polnud lihtsalt mahti.
Laupäeva hommik algas põhjaliku väljamagamisega umbes poole 12ni. Siis polnud enam pikalt mahti mökutada, sest enne värsketele sugulastele küllaminekut oli plaanis korter kähku tolmuvabamaks muuta ja veel nipet-näpet toimetada. Jõudsin õnneks kõik tehtud, mis plaanis oli ja siis panin autole hääled sisse. Ilm oli küll vähe sombune, aga ega see suur takistus polnud, hea, et lausa ei sadanud.
Kõigepealt siis tallidesse lähemalt hobustega tutvuma. Minu kokkupuuted hobustega on siiamaani üsnagi põgusad, ainult kahel korral olen proovinud pisut ratsutada, kaamelil sõit Tuneesias ei sobi siia kategooriasse eriti :D. Hobused aga on mulle kogu aeg meeldinud (eks ise ka ju hobuse aastal sündinud, äkki sellepärast), aga nad on minus ka suurt aupaklikust äratanud - ikkagi nii suured, võimsad ja targad loomad. Ju ka pisut kartust, just selle suuruse pärast, ja ka muidugi seepärast, et pole kogemusi nendega suhtlemiseks. Aga ehk nüüd on võimalik ka see vajakajäämine kõrvaldada :D.
Ja nii saigi päris hea mitu tundi hobustega tutvutud, hulk porgandeid neile jagatud. Ja mulje polnudki selline, nagu kartnud olin - ei mingit hirmu, vaid hoopis tore kogemus, kui pehmed mokad su käest porgandit napsavad, või kui soe ja pehme on hobuse kael, kui seda silitada...
Pisut sai ka sakslasega (koer nimelt) vägikaigast veetud nii et pilpad lendasid, kasse silitatud ja niisama ringi vahitud. Ratsutamiseni seekord ei jõudnud, eks tulevikuks peab ka midagi jääma.
Pärast sai veel pererahvaga koos istutud, maast ja ilmast jutustatud, head sööki ja seltskonda nauditud. Koju jõudsin alles pimedas, vist oli kusagil 11ne paiku.
Pühapäeva hommik algas suht varakult, juba enne 9t oli uni läinud. Ilm oli fantastiline ja meeled sügelesid midagi ette võtmast - ega siis sellist kaunist päeva ei saa ometi nelja seina vahel veeta.
Autole jälle hääled sisse ja kevadet avastama...
Kõigepealt viis tee Keila-Joale.
Nii uhket vetemöllu, nagu eelmisel aastal küll ei näinud, aga seekord jäi külastust vist pisut hilisemale ajale, tundub, et suurveed hakkavad juba pisut alanema. Siiski sai pikk tiir tehtud, alustades vasakult kaldalt, siis üle rippsildade mõisa poolele, sealt edasi allavoolu kuni kaarsillani ja sealt siis tagasi. Inimesi ja autosid oli väga palju sellise ilusa ilmaga loodusesse toodud, lausa raske oli parkimiskohtagi leida.
Edasi läks teekond Treppojale, mis on kevadeti ka alati vahva koht. Ka seal sai tiir tehtud ühte kallast pidi üles, üle silla ja teist kallast pidi jälle alla. Ma polnud nii kaugele mööda ojakallast varem läinudki, nii oli sillake üle oja mulle täielik uudis. Ikka ja jälle saad midagi uut teada... Treppoja nimi õigustab end igati, nagu juuresolevalt pildiltki näha võib. Ja vesi oli ka nii selge ja läbipaistev hoolimata kiirest voolust, iga kivikegi oli näha.
Järgmiseks viis tee Pakri poolsaare tippu, kust vaade tundub, et näed lõpmatusse.
Oleks seal kauemgi vaadet nautinud, aga tuulepealsel lagedal olid tuulepoisid päris vallatud ja kippusid vägisi hõlma alla pugema. Siiani soojana tundunud ilmolud ei tundunud enam nii mõnusad, eks polnud ka vastavat riidevarustust pikemaks tuulutamiseks :D.

Järgmiseks sai veel kõrvalepõige tehtud Muula mägedesse (Muula Hills), mis nüüd juba vahetult Paldiski sadama kõrval (sadam on nii palju laienenud). Koht ise on päris vahva, näeb välja nagu kohalik kanjon. Leidsin sealt ka kena kevadekuulutaja, sellise armsa ja rõõmsa kollase paiselehe.
Veel ringirändamisest isu täis polnud...
Nüüd sai autonina Padise poole pööratud. Tee peal ainult üks väike peatus Vasalemma jõe sillal, ülejäänud vaatamisväärsused läbi autoakna imetletud, nagu Madise vana surnuaed ja Harju-Madise kirik.
Polnud nii ammu Padisel käinud, et esimese hooga hakkasime linnuse poole minema, ehkki tahtsime kloostrivaremeid uudistada. Eksitusest aru saanud leidsime tee ka kloostri poole. Turnisime enamus kohti läbi ja lõpetuseks sai ka tornis ära käidud ja laia ilma vaadatud. Pilti sealt ei teinud, algselt kahtlesin isegi selles, et torni platvormile suudan ronida, aga sain endast võitu ja käisin seal ikkagi ära.
Nüüd lõpuks sai vist rännukihk rahuldust ja kõht hakkas ka pisut tühjaks minema. Nii sai lõpetuseks veel Hüüru Veskis õhtusöögiks forelli-peekonivardaid maitstud ja siis koju.
Kuus tundi ja 120 km, see teeb keskmiseks kiiruseks 20km/tunnis :D.
Igatahes oli tore päev...

reede, 15. aprill 2011

Tihe nädal

Ei tea, kuskohast olin pähe võtnud mõtte, et mul võiks linnakorteris elades igav hakata :D. Praegu on pigem vastupidine tunne, et aega on kuidagi hoopis vähemaks jäänud, igatahes igavuse peletuseks ostetud pusled on ikka pakendis, nii ka DVD-d, telekas mängib haruharva ja arvuti ei toimeta ka mitte iga päev...
Tööpäevad on ka vägagi toimetusterikkad, siis pole aega oma asjadele isegi mõelda.
Esmaspäeval tööpäeva lõpul tekkis äkkidee kiirkohtumiseks oma äsjaleitud poolvennaga. Mõeldud-tehtud...minek. Lubatud 10 minutisest kohtumiseks sai loomulikult umbes poolteist tundi, ehkki juttu oleks jätkunud kauemakski. Koju kusagil 8 paiku, veidi toimetamist, pilk arvutisse ja oligi tuduaeg käes.
Teisipäeval oli kindel plaan peale tööd tantsutrenni minna, aga koju jõudes olin nii väsinud ja jalad lausa valutasid peale mitut tundi tootmises tagajalgadel viibimist (kontoriroti värk :D, pole harjunud), et peale pisukest einet sai hetkeks pikali visatud.... Ärkasin pool 12 öösel selleks, et ase ka ära teha ja edasi magada... Oleks siis hommikul vähemalt kergem tõusta olnud, aga kus sa sellega...
Kolmapäev.... Dziisus, ei mäletagi õieti... Ahjaa... pärast toimekat tööpäeva, mis venis muidugi jälle üle õige aja, oli vaja koduseid varusid täiendada. Sai siis paaris poes käidud ja õhtule jällegi kusagil 8 paiku. Mida hiljem tegin, ei mäleta :( Vist surfasin pisut netis??? Ja läksin suht varakult põhku.
Neljapäev oli küll sada peal ja kurvid sirged... Võtsin tootmises endale ühe töö ette, mille tingimata ka lõpetada tahtsin. Teatavasti olen ka võimatult põikpäine, et pean saama, mida tahan :D. Kuna Murphi seaduse järgi võtab iga asi rohkem aega, kui planeeritud, siis nüüd kehtis see 100%. Kuna oli plaan siiski üks kord nädalas siiski trenni jõuda, võisin töötada max kella 6ni soovitavalt...või siis poole 7ni... või siis... Ühesõnaga lõpetasin 18,45... Maja valvesse paneku üritamisel selgus muidugi, et kuskil mitmesaja meetri kaugusel on mingi takistus... rhhhhhhhh... ( igasugu tapamõtteid liikus juba peas....). Päästavad vaid väledad jalad :D
Aga, et miks nii kiire? No kella 7ks oli juba vaja trenni jõuda :D. Etteruttavalt - jõudsin ka, ehkki 5 minutilise hilinemisega.... Selle nö 20 minuti jooksul jõudsin koju sõita, naabrimehega paar sõna vahetada, trenniriided selga panna ja üle staadioni spordiklubisse jõuda :D. (Parem küll ei räägiks, et suutsin kiirustades kiledressid valepidi selga panna ja siis uuesti ikka õigetpidi...). Koju jõudsin siis jälle peale 8t, siis oli ju vaja pikalt duśi all mõnuleda. Jõudsin veel ka trenniriided ja veel ühe masinatäie pesu pesta ja ka rõdule kuivama sokutada. Samal ajal umbes 10 paiku hakkasin veel süüa vaaritama, et oleks hommikul midagi tööle kaasa võtta lõuna jaoks, lõpetasin alles kusagil peale 11t. Ja siis tuli uni hea...................
Täna, siis reedel - algselt oli plaan otse koju tulla, aga minu puhul ei tea iial, kuhu suunda tuul pöörab... Aga... helistasin emale, sest pealegi tuli mulle meelde, et pidin pildialbumid Mustakalt ära tooma. Ema muidugi seal pisut hädaldas, et teda nagu päris unustatud, aga mis hing teed, kui mõned asjad ju alles siis meelde tulevad, kui korralikud inimesed juba puhkavad... Küsisin, kas ta poest miskit tahab? Ei osanud ta eriti mulle küll vastata, aga andis mõista, et ei oska endale miskit süüa välja mõelda... Kihutasin siis kodust läbi, haarasin kaasa pisut pikkapoissi, mida eelmine õhtu vaaritasin ( nagunii oli endale pisut palju), veidi sinki, mis Laagri lihapoest ostetud (nämma...) ja kütsin lapsepõlvekoju... Emale söögipoolist, paar ostetud raamatut, milleni ma ise kuidagi ei jõua, internetist meelelahutuseks üks mäng alla laetud...puhhh.... eks jälle pisut head ehk tehtud. Koju jõudsin jälle alles 9 paiku, siis sorteerisin pisut vanu fotosid, mugisin pisut, suhtlesin õega ja siis siin ma olen hetkel veel...
Homme on siis plaanis pikem külastus venna juurde, alustades Kohila tallist ja hobustega suhtlemisest - igal juhul ostsin varuks kilo porgandeid :D. Eks näis...

laupäev, 9. aprill 2011

Kõik aiaomanikud muudkui kirjutavad ja jutustavad, kes istikute ostmisest, kes külvamisest, kes veel mõnest muust aiaga seotud toimetusest. Tegelikult pole mulle see mullas sonkimine sügavalt külge hakanud, mulle isiklikult on aiatööd pigem vaheldus kui hobi või "vajadus". Aga päris ilma, tuleb välja, ikka ei saa... Eks toataimed on alati olemas olnud, siiski pigem sellised, mis ei õitse või siis õige pisut, nagu nõelköis ja tups-rohtliilia. Kunagi üritasin linnakorteris ka sõnajalga kasvatada, aga sellest küll miskit ei tulnud, ilmselt oli liiga soe ja kuiv tema jaoks.
Aga praegu, jällegi korterielanikuna, ei saa kuidagi ilma taimedeta. Kolimisel tulid muidugi kaasa mu viis orhideed (kuukinga), kes õnnelikult siiski detsembris reisimisele vastu pidasid ja nüüd jällegi õisi ajavad. Huvitav on hoopis see, et tegelikult on kõige vanemad orhideed mul juba 5 aastat vanad ja Mustamäe korteris nad kuidagi õitseda ei tahtnud. Ellu ärkasid nad alles maakodus, nagu ka tõlvlehik, kes kordagi ei ajanud tõlvikuid linnakorteris.
Tundub, et praegune elamine on mu vanadele sõpradele siiski meelepärane, nagu juba kirja panin, et orhideed ajavad jälle õienuppe ja tõlvlehik on juba kaks tõlvikut selle 4 kuu jooksul tekitanud. Ja veel üks taim tuli kaasa, suhteline uustulnuk, nimelt jõulukaktus, kes otsustas, et jõulud on jaanuari lõpul...:D
Aga kuidagi tundus nüüd toataimi ikkagi pisut vähe olevat, kuna ruumi on rohkem ja taimed annavad alati elu juurde. Ammugi olin tahtnud endale üht korralikku suurt toataime ja nii ta minu juurde siis jõudiski...
Tere tulemast draakonipuu! Ostsin ta K-Rautast reklaamiohvrina, hind metsikult soodne... Ausalt öeldes arvasin algul, et pakutakse kunstlilli ja olin valmis seda ka ostma, aga kui kohapeal selgus, et tegemist on siiski elava taimega, ei takistanud see ikkagi ostu sooritamist, lihtsalt valmismõeldud koht ei sobinud, no aga ega seegi polnud probleem...
Lisaks sai siinkandis elatud aja jooksul mitu korda lennujaama vahet sõidetud (mööda ringteed) ja loomulikult asub seal ju ka üks taimesõbra lõks - Hansaplant :D. Teatavasti ei suuda ükski taimesõber lahkuda aiakaubamajast tühjade kätega ;-) Nii elavad mul köögikapi otsas mõned luuderohud ja magamistuppa kolis tiigerlehik. Kahjuks lõpetas ta päris varsti õitsemise, aga ehk tulevikus juhtub seda jälle.
No ja loomulikult maitsetaimed... Poest saab ju osta küll, aga miks ei võiks nad aknalaual kasvada? Põhiliselt olen katsetanud edasi kasvatada potiga poest ostetud kraami, lõpuks külvasin ikka ise nii peterselli kui ka tilli ja loomulikult sibulat (tippsibulaid jagas lahkelt mulle Thela :D). Ja nii ongi nüüdseks köögis terve pisike aknalaud hõivatud, osa ostsin Hortesest ettekasvatatutena, nimelt tilli ja peterselli taimed.
Enda külvatud on alles pisikesed, aga küll nad kosuvad :D. Ja Thelal oli õigus - Tervitus Oü veebipoe kaudu ostetud lehtsalat potis kasvab kenasti, mida ei saa öelda supermarketistest ostetud potimaitsetaimede kohta. Ainuke erand on sidrunmeliss, kes on oma kuue täiesti uue vastu vahetanud ja vohab nii, et vähe pole... Üldiselt ma seda taime ei kasuta toiduna, mulle lihtsalt meeldib vahel neid lehti närida või siis niisamat sõrmede vahel hõõruda, vaimustav lõhn on sellel, ja lisaks on ta piisavalt dekoratiivne toataimena :D

Näpud sügelevad juba rõdu haljastamise järgi, sest seda pinda on mul ka umbes 6 ruutmeetrit. Pole täpselt veel küll välja mõelnud, mida ja kuidas, maitsetaimed kindlasti ja vast ka midagi lilledest, igatahes madalakasvulise lillherne ja mungalille seemned on juba salakavalalt sahtlisse tekkinud...
(Kodu)aiapoeks on saanud Hortes, sest see jääb sujuvalt tee peale. Tegelikult meeldib mulle väga Hansaplant, aga see on kole kaugel :(. Hortesest ei saa üle ega ümber, ta tuletab end ka kogu aeg meelde - nimelt paistavad selle kaupluse säravad tuled ja kirjad mulle otse koduaknasse, no kuidas sa saad siis unustada...:D

teisipäev, 5. aprill 2011

Lühivisiit

Väga lühikeseks jäi minu "komandeering", sest juba esmaspäeva varahommikul helistas poeg ja ütles, et kauge külaline kolib välja...
No, mul ikka veab sellistega... Asi polnud tegelikult midagi isiklikku, aga majutus Laagri asulas tundus meie külalisele ilmselt pärapõrgus asuvat. Eks tahtis ringi uidata ja Tallinna ööeluga tutvuda, aga selleks oleks pidanud elama kesklinna ligidal. Lisaks tundus ta paaniliselt pelgavat ühistransporti, sest Küprosel pidavat enamus inimesi autodega sõitma ja ühistransport kui selline praktiliselt ei eksisteeri. Minul isiklikult küll ei oleks olnud võimalik talle 24H taksot mängida, teatavasti on vaja ju tööl käia ja öösiti tahaks pisut magada ka...
Igal juhul pakkis hommikul asjad kokku ja niipalju, kui mina tean, kolis hotelli kuhugi. Raha tal siis ilmselt oli... Oli rääkinud mu poisile, et kui juhtume Küprosele, võib talle helistada, et saab majutusega aidata, sest vanematel pidavat hotell olema...
Aga see selleks... Minul isiklikult oli väga hea meel, et sain koju tagasi, sest siin tunnen end kõige paremini siiski. Ema tundus küll veidi pettunud olema, kui peale tööd sinna läksin omi asju kokku korjama, aga mis teha... Täna öösel magasin nagu karu oma koopas, hommikulgi ei tahtnud kuidagi ärgata, eelmine öö jäi ka veidi lühikeseks, sest ei suutnud uinuda nüüdseks harjumatus kohas.

pühapäev, 3. aprill 2011

Lubadused...

Eks iseendale antud lubadusi ole ikka kõige lihtsam murda :D
Nimelt, kui umbes kaks aastat tagasi sai pakutud kodumajutust Islandi kooliõpilasele, siis peale seda tõotasin, et rohkem sellist asja ette ei võta... Poeg õppis tol hetkel üheteistkümnendas klassis ja organiseeriti ühe Reikjaviku erakooli õpilaste külastus Tallinna. Tookord oli muidugi teatud tagamõte ka asjal, sest need õpilased, kelle vanemad siis kodumajutust pakkusid, said pool aastat hiljem vastukülastuse Islandile. Aga ausalt öeldes oli see üks suur õudus, kui kari 17aastaseid ärahellitatud erakooli jõmpsikaid Tallinna peale lahti lasti - kodus ilmselt karmid kombed, aga siin nagu koplist pääsenud vasikad... Ei hakka enam vanast asjast küll pikalt pajatama, aga tookord oli tõesti otsus, et enam sellise heategevusega ei tegele.
Aga nagu öeldud... ikka teed jälle...
Järgmisel nädalal toimub Eestis (Tallinnas) üritus nimega MEP - Model European Parliament. Asja mõte on selles, et noored inimesed kogunevad ja "mängivad" siis parlamendi stiilis. Plaanis on neil täiskogu Riigikogus, debatid, üldassamlee jne. Lisaks muidugi ka üritused ja ekskursioonid, nt. Rocca al Mare muuseum ja KUMU. Üritusest osavõtjad on tegelikult päris noored, sest see ongi mõeldud 15-18 aastastele keskkoolinoortele. Mul poeg küll juba 19 ja keskkool läbi, aga ta ise võttis osa sellest üritusest eelmise aasta kevadel Istanbulis. Juba siis oli teada, et järgmine üritus toimub Eestis. Istanbulis elati ka peredes, sest sellised kogunemised toimuvad suures osas oma rahakoti peal, st. sõidupiletid ja osavõtutasu tuleb kõik ise maksta. Ja elamine ka, kui peremajutust ei pakuta. Noh-jah, ega ma väga vaimustuses just ei olnud väljavaatest vastuteenust pakkuda, aga kuidas sa siis ikka ju ära ütled.
Ja just sai ju kolitud omaette, võin ju nädalaks laenutada oma elamist, vähemalt viisakas koht ka Tallinnast mitte kaugel, linna ühistransportki käib. Eriti lahke olin lubama detsembris, kui ise veel sisse elanud polnud :D. Mida lähemale aeg jõudis, seda vastumeelsem see mõte oli, sest enam ei taha kuskil mujal olla... Aga kui sai juba lubatud, siis tuleb ära teha.
Täna siis saigi külalisdelegaat vastu võetud. Pärit on ta Küproselt, kena viisakas 18aastane noormees. Sai siis noored (poeg ka) ära majutatud, tegin neile veel süüa, mis õnneks õnnestus, vähemalt väljendati nii :D. Loodetavasti on need noored veidi asjalikumad kui kari varateismelisi islandlasi, igatahes mulje oli märksa parem.
Ise võtsin oma teki ja padja ja palusin emalt poliitilist varjupaika nädalaks. Väga ei taha küll siin olla, kuidagi imelik on. Aga pole viga - olen ju siin elanud tervelt 42 aastat, küll pean selle nädala ka vastu :D. Loodetavasti saavad noored seal omaette hakkama. Noh, ja kui peakski probleeme olema, siis olen ju suht lähedal, 10-15 minutit sõita päästeaktsioonile... Ja täpselt nädala pärast saab koju tagasi...:DDD
Üleüldse on elu kuidagi väga põnevaks läinud... Thela blogi lugejad on vast kursis meie pere seebiooperiga, nimelt poolvenna väljailmumisega. Kõik see toimus vennatütre initsiatiivil, kes kõikvõimsa interneti abiga tuvastas isale poolõdede isikud ja võttis kontakti. Küll on vahva, et nooremal generatsioonil on rohkem huvi ja vähem eelarvamusi ja julgevad suu lahti teha ja küsida. Nüüd on igatahes asi niikaugel, et planeerime siis laupäevaks reaalset kohtumist õdede-venna vahel. Tundub, et kõik osapooled on suures põnevuses ja ärevuses... Enda tundeid on ka raske kirjeldada, metsikult põnev on igaljuhul. Nooremana mõtlesin rohkem sellele, et elus tahaks oma vennaga ikka tuttavaks saada, sest teadmine temast on mul juba lapsepõlvest, aga kuna infot just palju polnud, siis hiljem nagu vaibusid need mõtted. Ja nüüd - uskumatu, aga see juhtub siiski... Igatahes ootan kannatamatusega juba laupäeva... Elu on uskumatult lahe igal juhul :D