"Puhkuse" viimane nädal

Sel ajal, kui enamus töötajaid puhkab ja endalgi oleks pidanud puhkus olema, siis seoses firma kolimisega uude kohta on selle nädala tööpäevad veninud 11-12 tunni pikkuseks. Ok, teadsin, et sel ajal ei maksa ise puhkamisest unistadagi, aga päris nii ma seda ka ette ei kujutanud. Juba esimesed kaks nädalat oli nagu orav rattas, aga nüüd... Kui tööd õieti organiseerida ei oska :( , eks siis tuleb ise kähku uusi oskusi õppida. Mööbli kokkupanemine või töölaudade paikaseadmine on köki-möki selle kõrval, et olen omandanud tõstukijuhi kogemuse - vabalt elektri-või gaasitõstukiga rallida. No, eks minu eas on päris lahe neid meeste jõllis nägusid vaadata, kes ilmselt esmakordselt naisterahvast tõstukiroolis näeb, ja mitte ainult sõitmas, vaid ka kaupa vedamas ja ladustamas. Mõned oma töötajad pidid ka peaaegu ära minestama, kui oma ülemust, kes peamiselt peadpidi arvutis istub ja ilmselgelt mitte midagi tarka ei tee, vaid ainult uusi ahistamisi ja lollusi välja mõtleb, oskab ka midagi muud teha ja ka seda, mida nemad ei oska. Eks mingi seltskond küll vist mõtleb, et nende ülemuste ülemisel korrusel pole vist kõik korras, aga siiamaani olen küll suht vaimustunud nägusid ainult näinud - eks imeelukad ole ikka haruldased, keda peab vahtima :)
Elame-näeme, üritan selle nädala kaks tööpäeva ikka veel vastu pidada, orgunn on ka veidi parem, abilisi on juurde tulnud, võõrtööjõud (mitte oma töötajad, vaid ajutised) on ka kogemused omandanud, nii et läheb veidi libedamalt - ise võib juba väheke viilida ( füüsiliselt) ja piirduda silma peal hoidmisega. Täna õhtul oli veel hea juhus, kui selle firma, kes meil asfalteerib hoone ümber, mingi ülemuse või töödejuhataja moodi mees ( varasemalt aru saanud, et paras lõuapoolik ), tuli õhtul meie ruumidesse, kus me kaupa maha laadisime, mina tõstuki roolis parajasti, uudistas seal väheke, rääkis minuga vähe juttu ja ma siis lõmpsisin, et "kuule, kas ma võin teerulliga ka sõita võin, et pole seda veel proovinud", siis ta vastas, et "näe seisab seal, mine sõida" - see oli ikka paras nali :))) Ega ta seda vist tõsiselt ei võtnudki, aga kes seda teab, et mis vahet seal on - tõstuk või teerull...
Ok, peaks vist pikali kukkuma, et homseks "ralliks" jälle valmis olla. Praegu mõtlen, et homme kõlgutan ainult jalga üle põlve, aga paraku peab üllatusteks alati valmis olema...

Paralleelprojekt

Sel ajal, kui Thela ja Lepatriinu-pojake (peaaegu 18 ja üle kuue jala pikk) hosta-alaga mässasid ja Kalevipoegi mängisid, tegelesin mina ehitamisega. Laupäeval eriti nagu jõudnudki peale naaberaedades hängimist midagi muud asjalikku teha, kui sauna kütta, meeste kivilõhkumist natuke imetleda ja süüa teha, see eest pühapäeval võtsin ikkagi käsile pesupuude aluse terassi ehituse, materjal oli juba ammu olemas. Mõned aastad tagasi sai maasse pandud korralikud postid, et oleks kindel koht pesu kuivatamiseks, aga paraku on seal vihmasel sügisel ja kevadel paras porimülgas ja talvel liuväli või lörtsisopp - hoidku jumal, kui mõni ese peaks maha kukkuma või tuulega nöörilt plehku panema - võib ära visata, puhtaks enam ei lähe. Nii tuli mõte platsile puust terass alla teha, et oleks puhtam ja kuivem tunne.
Peale karkassi paikapanemist, mis oli tõsine peamurdmine, kuna selgus, et postid, mis on küll täpselt ühel kaugusel üksteisest, ei asu ristkülikus, vaid rööpkülikus - nuputa siis, milline külg viltu jätta, sest ega ometi poste välja kaevama ei hakka, ja pole kindel seegi, et neid oleks võimalik tõsta meie kividega hästivarustatud maastikul.
Aga paika ta sai, ja suurem Kalevipoeg (loe: Lepatriinu-Pojuke) tõi hunniku laudu ka kohale ja siis ma kruvisin ja kruvisin ja kruvisin ja kruvisin ja kruvisin... Nüüd saan aru küll, miks ehitusmehel on kogu aeg kruvid puudu :), jõudsin neid terve suure karbitäie sisse kruvida ( vähemalt mingi 300 tükki), siis sai viits ja kohaletoodud lauad otsa, kell oli ka juba 9 läbi (õhtul). Päris valmis ei ole, eks näeb, millal jälle pauerit on sellega tegeleda.

Soh, nüüd on küll päris värsked sündmused kirjas, võhm peaaegu väljas ja muusa ära kurnatud ...

Kaelkirjaku sündroom

Mul on ilmselt kaelkirjaku sündroom - kuidas ka ei pingutaks, värskemad uudised ja tegevused jõuavad kirja vähemalt nädalase hilinemisega.
Eelmisel laupäeval, s.o. juba 9 päeva tagasi, toimus meil firma piknik-suvepäev väga teema ja ajakohaselt Tallinna botaanikaaia roheluses. Meie noore ja agara infojuhi eestvedamisel second-hand T-särkide uuestisünd - nimelt saime joonistada särkidele (riidevärvidega) mida iganes keegi tahtis. Vaatasin algul kõrvalt, mõeldes, et ei viitsi plätserdama hakata, aga uudishimu sai võitu ja mõtlesin, et prooviks ikka ka. Mida joonistada? No, eks Lepatriinul oleks oma särki vaja, sest lepatriinudega särke pole ma küll kuskil märganud. Mõeldud-tehtud. Shablooni ja spreiga punased mummud, assa - vähe laiali läks, sprei ronis serva alla, algaja värk ikkagi. Ok, isu läks väheke ära, aga lepatriinud joonistasin jonnakalt lõpuni. Ilus eriti ei jäänud, pisut laialivalgunud. Vaatasin, et on ka kuldset spreid, tekkis mõte sellega varjata laialiläinud punast värvi ja tulemus tuli selline:

Ühesõnaga - see on Lepatriinu töösärk, võib rahulikult mullaseid käsi pühkida, see ei paista kohe üldse nüüd välja, või mis.
(P.S. Särki pole veel kasutusele võtnud, sellise pisiasjani, nagu triikimine värvide kinnitamiseks, pole ikka veel jõudnud :( , aga suvi ja aiatööd kestavad veel :))

Ürituselt hiilisime Thelaga veidi varem minema ( nii vara, kui vähegi viisakas), mitte et üritusel midagi viga oleks olnud, aga ootamas oli oma aed ja heinamaa. Aga päris otse kodu poole ka ei saanud, enne tuli vähemalt botaanikaaia rosaarium üle vaadata - aahhh, ma ei hakka üldse kirjeldamagi, kes tahab, vaatab ise, ja siis veel jäid teele pojengid ja magnooliad ja kõrrelised ja...
Väga ilus ja värviline päev oli.

Reede...

Puhh.... õnnelikult töönädal läbi. Oli teine ka selline, et nüüd on tiivakesed päris väsinud, sest viis päeva - sada peal ja kurvid sirged, põikega veel Leedumaale ( ikka tööasjus). Aiatööd on hooletuses, üldse olen nädala sees sinna jõudnud alles õhtuvidevikus, et vähemalt puhkevate rooside juures õhata ja nende vapustavat ilu nautida (sääsed võiksid ainult veel varem magama minna).
Pühapäeval sai küll aias möllatud ja töö käigus isegi mõtlesin, mida võiks kirja panna, aga kui ükskord õhtule sai sätitud, oli võhm väljas ja muusa juba magama läinud.
Üleüldse ei ole ma päris veendunud, kas mind ikka võib aeda lasta või millega ma seal peaksin tegelema, sest suure hurraaga asudes Thelat aitama peenra laiendamisel, torkasin neljaharulise hargi maasse, vajutasin ja pöörasin väheke - krõps - ja välja tuli kolmeharuline hark. Ei saa aru, kas viga on minus või on need (hobi)tööriistad mõeldud ühekordseks kasutamiseks või ainult mingile kobestatud pinnasele. Meie aias sellist ettevalmistatud pinnast kuskilt võtta pole, enamjuhtudel saab labida maasse kolme sentimeetri võrra, siis on kivi või puujuurikas vastas - see on see võsast puhastatud kivihunnik. Ok, lubasin uue hargi osta (kole kalliks võib ainult nii minna) ja teostasin selle ka nädala keskel - huvitav, kui kaua Fiskars minu käes vastu peab?
Aga sellegipoolest sai peenar uue kuju ja pärastpoole veel Nurgalt ostetud tuustikud enamuses maha istutatud.
Jah, nüüd tundub, et see pühapäev oli nii ammu, et rohkem ei tulegi meelde, millega sai tegeletud, muusa ka haigutab juba ja kisub vaikselt tekki peale.